Mina ei osanud. Tagajärg? Ma olen viimase kuu jooksul kolmandat korda täiesti siruli. Jälle haige! Vaat et kõige kiiremal sügisel, mis mu elus viimaste aastate jooksul olnud on — ja mina olen jälle haige, tööasjad seisavad, sest ma väänlen palavikus, võitlen öösiti imelike košmaaride ja nägemustega ning aeg-ajalt tihun nutta, sest nii halb on olla.

Esimest korda haigeks jäädes olin ma natukene üllatunud. Haige, oot, mis mõttes? Ja just sel nädalavahetusel, kui kooliasju oli nii palju, et silme eest võttis mustaks. Teist korda haigeks jäädes olin ma juba suti närviline ja häiritud — no kaua võib, kust ma teie meelest selle aja peaks võtma, et jälle voodis lebada? Aega polnud, järelikult ei lebanudki. Ohhoo, kahe päeva pärast oli juba okei olla ning oravaratas veeres edasi.

Et peatuda kriginal sellise köhahooga, mis ei jätnud mulle enam võimalust mööda vaadata selgest märguandest: midagi on mu elus väga valesti.

Ja ma arvan, et ma tean, mis see on. Ma pean hakkama lõpuks ometi tegelema oma tunnetega.

Võeh! Tunnetega!

Aasta aega tagasi läksime me eksiga lahku (tervitused siinkohal sellele kommentaatorile, kes lolli järjekindlusega iga mu kolumni all küsib, et mida ma küll valesti tegin, et mu suhe otsa sai). Ma mäletan, et ütlesin ühel hetkel sõbrannadele: “Palun! Laske mul natukenegi aega olla kurb!”

“Mis kurb! Sa oled küllalt olnud kurb, nüüd korja end kokku ja hakka lõpuks ometi normaalselt elama,” öeldi mulle. Mida ma ka tegin. Näiliselt polnudki aega, et olla kurb. Oli vaja üle elada üüratult pikk talv, oli vaja üle elada töökaotus ja saamata jäänud palk, oli vaja lihtsalt üle elada.

Aga eelmisel nädalal sunniti mind iseendale otsa vaatama. Mis siin ikka häbeneda, terapeut see oli, kes leebelt urgitsedes mind tõdema pani: ma ei ole andnud iseendale aega ega võimalust selle suhte lõppemisega tegeleda. Ja see on ülioluline.

Muidugi teadsin ma seda isegi, aga ikka arvad, et sulle kehtivad natuke teised reeglid — eriti, kui ümbritsevad on väitnud, et nii ongi. Praegu tundub üsna müstiline see, et ma terve aasta aega olen suutnud iseenda eest oma tundeid peidus hoida — pole siis ime, et lõpuks ka füüsiline keha mõranema hakkab.

Mis tunded siis?

Kurbus, muidugi, esiteks. Aga hunnik teisi tundeid veel, mille toob kaasa elu ühe olulisema suhte lõppemine. Ma üldse ei imesta, et ma pole tahtnud neid tundeid ligi lasta — see on VALUS. See on kohutavalt valus. Palju lihtsam ongi silmad kinni pigistada ja edasi minna.

Terapeut ütles, et väga oluline on lasta endal leinata. Ja siis lõpuks ideaalis võiks jõuda leppimiseni ja tänulikkusenigi selle eest, mida see suhe on mulle andnud. Omal kombel jääd ju ikka seda inimest armastama.

Ma arvan, et ma seisan oma elu ühe raskeima ülesande ees — lasta endal kõiki neid tundeid tunda. Ma ei kujuta ette, kaua see aega võtab ja ma tõmbun mõneks ajaks eemale mürast, mis mind on sellest eemale juhtinud ja lasknud turvaliselt hingehaavadega mittetegeleda.

Ahjaa, ja lisaks pean ma lõpuks tunnistama endale, et ma olen katki. Fuih, kui rõve see juba kirjapanduna tundub. Mis “katki”?! Kas ma olen teismeline emo või? Täiskasvanud inimesed pole “katki”!

Aga tuleb välja, et siiski on. Ja et eluterve oleks seda endale tunnistada.

Eks ma üritan. Aga miks see nii kohutavalt raske tundub?

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info)  ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.