Teismelisena olid mul lihtsad probleemid. Näiteks lasin vene keelest pidevalt poppi ning lõpuks, kui tahtsin tundi minna, enam ei julgenud — sest olin liiga palju poppi pannud… Või siis tookord, kui üks mu esimesi suuri armumisi lasi pärast minuga mõneajalist sebimist kooli peal lahti inetud kuulujutud… Oi, kuidas siis tundus käes olevat maailmalõpp!

Aga läks aeg edasi ja ma pidin istuma kohtus ning tunnistama oma endise boyfriendi vastu (olen sellest oma blogis pikalt kunagi kirjutanud, seega ei hakka siin üle kordama). Värisesin kohtumaja ees nagu haavaleheke ja mõtlesin, et issake, mitte kellelgi ei peaks olema selliseid probleeme nagu minul…

Veel läks aega edasi. Vanglakutist sai humoorikas seik noorpõlves, mida ikka hea lookesena peoseltskonnas inimeste lõbustamiseks rääkida. (No ikka stiilis, et võidab see, kellel on kõige hullem mees…) Tulid uued probleemid. Näiteks mu esimene abielu ja sellega kaasnenud fiasko. Oo, ja härrased Tähismaad — kui nad minu ja mu pere oma blogis ette võtsid — ajal, mil olin emotsionaalselt isegi nii pikali maas — mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Et kui ma selle asja üle elan, siis ma elan kõik üle.

Ja vahepeal olidki tegelikult üsna lihtsad probleemid. Kuidas elatuda vabakutselisena. Kuidas tõusta jalgele pärast vallandamist. Kuidas jõuda raamatud/artiklid valmis tähtajaks. Kuidas hakkama saada kolimiste, vahel ette tulevate tülide, tööstressi ja muu taolisega.

Ühesõnaga: lihtsad probleemid!

Ja oi, kuidas ma neid igatsen. Ma väga sooviks, et mu igapäevased probleemid oleksid seal “lihtsa” skaalal, nagu näiteks kuidas ühendada üksikemadus, lasteaiakohatu laps, raha- ja ajanappus, vabakutselisus ja magistriõpingud. SEE OLEKS LIHTNE.

Aga sellistel hetkedel nagu praegu, kui elu tundub ületamatult raske ja menutab rohkem aknata vangikongi, tuletan ma endale meelde, et väidetavalt antakse inimesele kanda ei rohkem ega vähem, kui ta kanda jõuab. Ja et ju on seegi aeg millegi jaoks vajalik. Näiteks kasvõi sellekski, et varsti, kui loodetavasti on jälle vaid lihtsad probleemid, oskad neid hinnata. Ja ehk siis need lihtsad probleemid ei tundugi enam probleemidena…

Nii et äkki selleks, et osata PÄRISELT olla õnnelik, peab vahepeal lihtsalt väga-väga õnnetu ja hädas olema?

Sest, kui aus olla, tunduvad “lihtsad probleemid” praegu minu jaoks… osa ÕNNELIKUST, tasakaalus, normaalsest elust…

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.