Kõigepealt on see tore muidugi seetõttu, et on omavahel kokku toonud täiesti erinavad naised, kes muidu ehk polekski teineteisest rohkem midagi teada saanud, kui vaid mõnel minu korraldatud veiniõhtul lause-paar vahetanud. Nüüd nad räägivad igapäevaselt, viskavad nalja, on õppinud teineteist tundma ja on üksteisele rasketel hetkedel toeks.

Teiseks on see meeletult lihtsustanud sotsiaalse elu korraldamist ja üksteise eludega kursis püsimist. Ma ei pea enam pidevalt oma sõbrannasid elujuhtumitega kurssi viima: saan neile korraga põnevaimad seigad ära rääkida. Ning ühiste õhtusöökide ja muude ürituste korraldamine on muutunud kordi lihtsamaks, kuna kõikide plaanid on teada, asjad saab jooksvalt läbi arutada ja selleks ei pea vahetama kümneid kirju või võtma tosinat telefonikõnet. Teate ju küll, milline õnnemäng on neil päevil näiteks sünnipäeva korraldamine. Kes on maal, kes puhkab, kes töötab sel ajal või järgmisel päeval, kellel on just sel õhtul lapsed ja puudub lapsehoidja jne. Siin tuleb mängu ka psühholoogia — kui inimene (eriti, kui ta satub veel olema introvert) saab kutse mõnele üritusele, siis on tal märksa kergem sellele ei öelda, kui ta ei ole osalenud otsustusprotsessis. Kui aga kõik on läbi arutatud ja on teada, et oodatakse ka just sind, on ju kohe märksa meeldivam üritusest osa võtta.

Hehe, hakkasin nüüd kommentaare ette kujutama, mis viimane lõik ajendada võiks. Lubage, ma siis natuke selgitan veel. Praegu töötan ma kahel kohal, pluss teen kõrvalt vabakutselise asju. Järgmisest nädalast algavad magistriõpingud Tallinna ülikoolis ja siia juurde tuleb lisada veel lapselogistika, majapidamine ja muu, mida võiks liigitada “eraelu” alla. Olgem ausad, selleks, et kordki nädalas mõndagi oma sõpra kohata, tuleb teha tugevaid pingutusi. Ikka väga tugevaid. Mitte, et ma ei tahaks neid näha, muidugi tahan! Aga lihtsat — õhtu lõpuks oled sa omadega nii plätu, et palju ahvatlevam tundub kas magama minna või, reede õhtu puhul, diivanil lesida ja mõnd head sarja vaadata. (Kas ma olen juba öelnud, et “Orange Is the New Black” on parim sari maailmas?)

Okei, mõtled sa. Ühel nädalal võib ju vaid töö-lapsehoid-kodu marsruudil panna, sotsiaalne elu võib oodata.

Käes on järgmine nädal ja… Eh, no nii-ii väsinud oled, järgmisel korral…

Kuni ühtäkki sa mõistad, et pole oma sõpru pool aastat näinud, ei tea nende eludest midagi ja üleüldse oled käitunud nagu tõeliselt isekas tropp.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et sotsiaalse elu ja suhete hoidmine on (teinekord vaevarikas) töö ja ettevõtmine. See tasub end muidugi kõigiti ära, muidu seda ju ei teeks. Sotsiaalse olendina on raske üksi edasi pressida, sul peavad head inimesed ümber olema. Aga kontrast teismeeaga on muidugi tugev. Mäletate, kuidas siis jooksid mõne õhtu jooksul läbi kolmelt eri peolt? Mäletate, kuidas enne Facebooki-ajastut suutsime me ikka kuidagi kõiki kõlakaid teada ja sõpruseks (ja ka plikadeintriigideks) piisas õhtuti mõnest pikemast lauatelefonikõnest?

Nüüd on kõik peopesal — ja pole ka. Just sellepärast armastan ma Naistejutte nii väga. Me kasutame uue ajastu vahendit, et hoida elus sotsiaalmeedia ajastul aina hapramaks jäävaid sõprussuhteid. Ning iseenesest on see fantastiline, et meil need vahendid on. Ma ei väsi imestamast, kui palju digiajastu tehnika meile juurde annab. Ja ikka suudab see üllatada.

PS. Muide, mehed kardavad naistejutte — nii üldisemalt kui ka selle meie jututoa kontekstis. Ma klaarin siin avalikult ära, et meil on üldiselt väga paigas, mil määral seal suhteid arutatakse. See, et naised omavahel igapäevaselt räägivad, ei tähenda automaatselt, et me ainult riistapikkusi ja vooditrikke arutaksime. No kuulge. Kas te tõesti arvate, et meil pole omavahel muust rääkida?

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.