Dagmar Lamp: vabameelsusest nii ja teisiti
Rääkisin sel teemal natuke oma kohalike sõpradega ja jõudsime huvitavate mõteteni. Mõelge viimasele korrale, kui te poolkogemata kellegagi voodisse sattusite? On väga suur šanss, et vähemalt üks teist — enamasti mõlemad — olid täis. Mida nooremad, seda tõenäolisemalt rohkem purjus.
Eestimaa on alkoholist läbi imbunud, mis tähendab, et enamik ei oskagi teha võrgutamistantsu ilma väikse promillita. Ning, mis veel kurvem, me ei oska sageli isegi seksiisu ilma klaasi veinita tunda, saati siis tundeid avaldada. Mis tähendab, et praegune põlvkond noori on juba jõudnud faasi, kus kiimasus=alkohol.
(Hehe, ma kujutlen, kuidas osa lugejatest praegu sõna “kiimasus” peale silmi pööritavad ja sõrmi kommentaaride kirjutamiseks soojendama asuvad. Kannatage veel mõni lõik, on veel rohkem põhjust!)
Holland on teadupoolest aga riik, kus alkohol pole mitte ainus legaalne mõnuaine. Mu siinsed tuttavad spekuleerivad, et see on ka põhjuseks, miks hollandlased üldse on vabamad-vallatumad, aktsepteerivamad ja rõõmsameelsemad. Selleks, et end hästi, seksikana, vabalt ja kiimasena (oih, ma tegin seda jälle!) ei pea nad end maani täis jooma. Neil on valikud — ja ka valik mitte ühtki mõistust hägustavaid aineid tarbida. Neil pole (enamasti) vaja lisakindlust, et end vahepeal veidratesse kostüümidesse riietada, minna pornoteatrisse või astuda sisse mõnele fetišipeole.
Samal ajal Eestis? Fetišipeod toimuvad ülisalaja (ja ilmselt on neid väga vähe), transseksuaalset saatejuhti pekstakse tänaval ja mõnitatakse tele-eetris ning iga naine, kes julgeb avalikult öelda, et talle meeldib seks ja tal on olnud rohkem kui kümme partnerit, on vastuvaidlematult libu ja hea oleks, kui saaks ta posti külge kinni siduda ja kividega surnuks loopida.
No ja pornoteatreid meil üldse pole, kui mitte arvestada mõnd üksikut liputajat Rocca al Mare promenaadil.
(Aga kuuldavasti on pornoteatrid niikuinii moest välja minemas ka Hollandis.)
Ilmselt on sel kõigel ka muid põhjuseid, kindlasti ei saa üle vaadata 50aastasest nõukogude okupatsioonist, mis sandistas põlvkondade kaupa inimeste seksuaalsust, laskmata sel normaalsel viisil ülejäänud maailmaga sama sammu astuda. Me oleme olukorras, kus 40aastased naised saavad võib-olla oma elu esimese orgasmi — ja see on südantlõhestavalt õudne.
Samal ajal kasvab peale noorte põlvkond, kelle jaoks kanepisuitsetamine on täiesti normaalne viis aega veeta, mis veel minu teismeliseajal oli asi, mida tehti — kui tehti — väga salaja kuskil prügikastide taga kuuride vahel. Narkoseadused aga karmistuvad, nulltolerants-poliitika liigub huvitaval kombel käsikäes “tere tulemast tagasi Tallinnasse, emake Venemaa” poliitikaga, mis tundub vale nii mitmel tasandil ja saab lõppeda ainult katastroofiga.
Mitte, et ma aktiivne kanepilegaliseerimise pooldaja oleksin, ma olen eelnimetatud põhjustel täiesti kindel, et eestlased ei oskaks mitte kuidagi seda vabadust normaalselt ära kasutada ja läheks peast kahesajal erineval viisil lolliks.
Umbes, nagu me läksime lolliks, kui meile anti võimalus anonüümseteks kommentaarideks…
Selge on see, et erinevatesse kultuuridesse ja erineva ajaloolise taustaga riikidesse ei sobi samad lahendused, see polegi mu point. Küll aga on meil tarvis, et see avatuma maailmavaatega põlvkond, kes praegu peale kasvab, ei muutuks pilves- ega purjuspäiseks hägustunud silmadega massiks, kes arvavad, et ainus viis end vabana tunda on olla reaalsusest võimalikult kaugel. Sest reaalsus on kohutav ja valima ju ka pole mõtet minna, sest midagi ei muutu… Teeme parem peale!
Muutub küll, kui me ise muudame. Alustaks sallivusest, ah? Ja siis vaataks edasi, kas me oleme järgmisteks vabadusteks.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
