Digitaalne jalajälg — avastamisrõõm lapsele, murekoht lapsevanemale
Jalajälje loetavusele lisaks on kombeks kõneleda ka jälje suurusest. Teatrietenduses „Armastus kolme apelsini vastu“ oli Pantalone kindel, et mõnikord ei ole jalalabasid mitte kaks, vaid üks ja see üks on väga suur. Sellise suurega saab siis jätta suurema jälje, kahe väiksega aga erinevaid ning pisut vähem märgatavaid.
Päriselus on lapsena meie jalajäljed väikesed, mis suuremaks kasvades suurenevad. Internetis on jalalaba suurus enamasti meie endi teha ning selle õige suuruse valimine on tähtis. Kuid vähemalt hetkel on aga nii, et internetis jäävad paljude täiskasvanute jalajäljed laste omadele alla.
Digitaalne jalajälg on avastamisrõõmu pakkuv teema, mis aga paneb lapsevanema teadmised ja oskused proovile — mismoodi ja mida peaks rääkima oma lastele nende tegevuse tagajärgedest Internetis. Pildi või video postitamist enda kohta on tabavalt võrreldud tätoveeringu tegemisega. On ju lihtne koostada õuduslugusid sellest, kuidas lapse tulevane tööandja vaatab tema põhikooliaegsete pidude pilte, algelisi tantsusamme või ambitsioonikat lauluettekannet ja teeb järelduse, et sellist töötajat ta ei vaja. Tore on seejuures, et selline õuduslugu ei ole ilmtingimata eriti õudne — tulevase tööandja kohta on kõik see sama olemas, ning tallegi tunduks kuidagi kahtlane, kui ta tööotsija eelneva elu kohta midagi sisukat ja pisut naeruväärset ei leia.
Ühiskondlikud tavad on pidevas muutumises ning Internet on kindlasti ajanud sassi meie senise tunde privaatsusest ning enesepaljastusest. Me oleme sedavõrd huvitatud teiste inimeste eludest ning ka enda eluseikade avalikuks tegemisest, et selle nimel kaotame paljud aastasadu kehtinud piirid lubatu ja keelatu vahel. Keegi ei tea täpselt, kus see piiride lõhkumine lõpeb ja selge pole ka see, millised uued piirid on vajalikud, et kujunenud olukorras inimesena siiski terveks jääks.
Lapsevanemad on kohustatud arutlema omavahel ja oma lastega tehnoloogiast tingitud muutustest meie igapäevaelus, kultuuris ja lähisuhetes. Õpetlikud näited viimasest ajast on Tommy Jones –i lood, ning lugu, kus laps oma vanematele uinuteid jagas, et ise Internetis kauem saaks olla.
Kuidas lapsevanem mõjutab oma last digitaalse jalajälje juhtimisel ja milline võib olla vastureaktsioon, see on veel avastamata maa. Üldiselt tasub uskuda, et veebis on liiv märg ja jäljed selged ning äratuntavad ja suunata tegevusi sellest eeldusest lähtuvalt.
Samas — mida laps või täiskasvanu konkreetselt ette võtab (digi)maailmas ei olegi nii tähtis, oluline on, et me oma tegevuse võimalikke pikaajalisi tagajärgi ette oskame näha ja nendega lepime. Sarnaselt mõne tätoveeringuga, kus kehale kantud nimi võib peegeldada eluaegset pühendumist või üht öist seiklust, on oluline, et selle tätoveeringu kandja ise oleks oma kaunistusega rahul.
