Eesti mehed vs Iiri mehed — kumba eelistada?

 (80)
Eesti mehed vs Iiri mehed — kumba eelistada?
Foto: Hendrik Osula

Kujuta ette olukorda, et lähed restorani einestama ja sinu kõrvallauas kakleb sõnakalt paarike. „Mina maksan!”. „Ei, mina!”. „Ma ütlesin, et mina. Lase mul mees olla, kurat võtaks!”. Ilmselgelt on tegu iirlastega. Või siis vähemalt on mees iirlane.

Just sellist olukorda juhtus nägema mu hea sõbranna Valerie, kes kord oma (samuti iirlasest) mehega restoranis käis. „Isegi ettekandja ootas nõutult nende laua kõrval, kuniks oli selge, kes siis lõpuks arve ikkagi maksab”, naerab ta. Koomiline olukord ning ühtlasi mehe uhkust riivav, sest tema kaaslane nõudis lausa terve arve maksmist, mitte ainult enda osa. „Oli kohe näha, kuidas mees end ebakindlalt ning alandatuna tundis, et tal ei lastud mees olla”, lisab Valerie.

Jah, see alatine dilemma „kes maksab?”… Ütlen ausalt, et minu jaoks pole tegu üldse probleemiga. Väljas käies eeldan ma ALATI mehelt maksmist. Ja minu arvamus jääb samaks ka peale tohutut kriitikavalangut, mida minu äsjane väljaütlemine ning selle raudkindel järgimine kaasa toob. Esiteks on tegu põhimõttega- kui mind on välja kutsutud, siis mina juba enda eest ei maksa. Kohting on kohting. Kehtib ka juhtumi „tegellikult olin mina see, kes noormehe välja kutsus” puhul. Teiseks, meestel on ju nii väga vaja seda võimu ja kontrolli tunnet ning kogu arve maksmine kindlustab selle piisavalt. Omamoodi teen neile ju teene, lasen neil end mehise mehena tunda. Ja kolmandaks, mingi kasu peab ju naiseks olemiseks olema ka. Seda ühte tassi kohvi või klaasi siidrit jõuab ju ikka iga mees välja teha.

Seotud lood:

Valerie sõnul iirlaste puhul muret pole, et „oi, rahakott jäi maha, tuleks küll dringile, aga…”. „Iiri mees maksab alati lõuna või õhtusöögi eest, samamoodi ka pärast baarist tellitud joogid”, kinnitab naine. Terve õhtu jooksul jälgitakse kiivalt, et naissoost kaaslane oma rahakoti poole ei küünitaks. „See peab suletud olema terve õhtu”, naerab Valerie. Ja nii on kõigi tema tuttavate või mehe sõprade puhul. Naiste eest hoolitsetakse, uste avamine, mantli või isegi käekoti kandmine sinu eest on iseenesest mõistetav liigutus. Mujal Euroopas hakkab see komme paraku kaduma, eriti Eestis. Meie isad ja vanaisad tegid seda, nende järeltulijad enam ei vaevu. Head vanad ajad…Mulle meenub üks juhus, kus Eesti mees mulle kord lausa auto ukse lahti tegi- olin nii üllatunud, et jäin mitmeks sekundiks seda omaette imestama. Et nii üldse tehakse? Üleüldse? Igapäevaselt läbi rahvamassi ja ise ustest läbitrügimine jätab oma jälje- kunagi nii tavapärane viisakus lööb lausa pahviks.

 „Üks mu sõbra isa ütles kord, et sealtmaalt kui naised hakkasid feminismi ideoloogiat levitama, hakkasid mehed neid ka vastavalt kohtlema. Meestena”, ütleb Valerie jutu jätkuks. Ilmselt see ongi põhjus, miks kunagi nii loomulikuna tundunud viisakusavaldused hakkavad järkjärgult viisakusajaloo prügikasti sattuma. Tahad võrdset kohtlemist? Siis ava oma uks ise. Ja maksa enda eest ise.

Loomulikult olen ma oma „vanamoelisi” põhimõtteid järgides ka vastu näppe saanud. Kõige suuremaks üllatuseks on asjaolu, et peale aastaid kohtingulkäimisi juhtus just Iirimaal see, mida seni olin vaid müüdiks pidanud. Tõepoolest, üks väga tore iirlane arvaski, et ma peaks õhtusöögi eest enda osa ise maksma. Ja nagu kiuste ei olnud mul seekord peale bussipileti raha rohkem kaasas. Asi loomulikult lahenes, pidin end pisut alandama ja tunnistama, et väike valearvestus ning edasist õhtut see tobe seik ei seganud. Siiski siiski. Järgmisel päeval sain samalt noormehelt e-maili, kus tänati toreda õhtu ja vestluse eest ja… ja sain kooliõpilaslikult noomida, et olin julenud temalt eeldada kogu arve maksmist. Sealtpeale hakkasin vältima kohtinguid kooliõpetajatega. Selle näite peale ei oska isegi Valerie midagi arvata. „Võibolla oli ta lihtsalt jobu. Õpetaja küll, aga siiski jobu”. Sest selline käitumine on äärmiselt eba-iirlaslik.

Nii nagu on iirlased oma mehelikkuse ja mehisuse üle uhked, hindavad nad väga oma rahvust isegi segapaaride puhul- kuniks mees on iirlane, on kõik korras. Üle pika aja kohtasin taas üht iirlast, kellega tutvusin, kui olin äsja Belfasti kolinud. Dringil käies (mees maksis, loomulikult) rääkisime tühjast-tähjast, elust, ilmast, tööst, minu eraelust. Kuuldes mu hollandlasest kallimast, oli tema hääles tõeline patriootlik nördimus: „Ja sa ei võinud siis kedagi toredat iirlast kohata?”. Tõepoolest. Ju siis pole neil toredatel Iiri meestel ette nähtud minu teele sattuda…