Eksklusiivselt Naistekas: mida noored eesti disainerid Londoni disaininädalal tegelikult tegid?

 (1)
Eksklusiivselt Naistekas: mida noored eesti disainerid Londoni disaininädalal tegelikult tegid?
Triin Kübar

Möödunud nädalal Londonis toimunud disaininädalal näitas oma parimaid töid üle 30 Eesti disaineri, koju mindi uutest ideedest pakatades ja ärikontaktid taskus. 100% Disaini mess Earls Courtis oli peamiselt suunatud erialainimestele ja edasimüüjatele, tavainimesed said Eesti disaini uudistada ja endaga koju viia Hoxton Gallery’s avatud pop-up poest.

100% Disain oli disaininädala põhiüritus, olles oma 30 000 külastajaga Suurbritannia vanim ja suurim kaasaegset disaini tutvustav mess. 22 000 ruutmeetrit haarav disainimess oli jagatud kuueks osaks: rahvusvahelised paviljonid, uued kaubamärgid, interjöörid, kontorid, köögid-vannitoad ning ökodisain ja ehitus. Eesti paviljon oli üks kümnest rahvusvahelisest paviljonist — seistes kõrvuti Hiina, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika väljapanekutega.

Messi korraldajad tutvustasid Eestit kui „väikest ning erakordselt loomingulist riiki, kus on üks disainer iga 800 elaniku kohta“ ja tuletasid külastajatele meelde, et just sellest riigist on päris James Bondi kuulus Minox spioonifotoaparaat, Skype ja Transferwise rahasaatmiskeskkond internetis.

Enamus esindatud disainereid olid ka ise Londonisse kohale sõitnud, et oma toodangut esitleda, välismaiste kolleegidega mõtteid vahetada ning ärikontakte sõlmida.

Seotud lood:

Disainimess toob kasulikke kontakte ja promomis-kogemust

Eesti messipaviljoni kujundas Tarmo Piirimets, kes koostöös disaineritega lõi küllaltki eriilmelistest esemetest hubase ja kutsuva väljapaneku, möödakäija võis juba eemalt tunda kodust puidulõhna. Disaininäitusel ei saa ju esemeid niisama riiulitele vaatamiseks panna — nii oligi paviljon disainerite vägagi eriilmelist loomingut kasutades kujundatud elutoaks-salongiks. Rõhk oli funktsionaalsusel: diivanid-toolid ootasid istuma, lambid valgustasid kunsti seintel, isegi geomeetrilise mustriga puitpõrand oli disaineri looming. Kõikjal, kuhu vaadata, jäi midagi põnevat silma ja disainerid olid kohal oma loomingut tutvustamas.
Tekstiili- ja vaibakunstnik Monika Järg oli väljas oma uusima kollektsiooniga. Ta hindas kõrgelt messi praktilisust: “100% Disain on suhteliselt väike ja kompaktne. On tore, et see keskendub rohkem sisule, kui eesmärgile olla kõige-kõige suurem ja täita selleks näitusehalli kilomeetreid valimatult osalejatega nagu mõned Saksamaa messid.“ Üritus esimestel päevadel avatud vaid erialainimestele, tootjad said kolleegidega mõtteid vahetada ning leida kasulikke kontakte edasimüüjatega üle maailma.

Puitpõranda Snakefloors disainer Elmet Treier jäi messilt leitud äriväljavaadetega vägagi rahule ja on lisaks Suurbritannia edasimüüjatega alustanud läbirääkimisi ettevõtetega Itaaliast, Portugalist ja Tšiilist. Treier naljatas, et mess on ideaalne keskkond tööstusspionaažiks ning pajatas, kuidas teised põrandatootjad olid nurga tagant piilumas käinud ning hiljem Snakefloorsi ebahariliku geomeetrilise mustriga põranda tootmistehnoloogia kohta uurinud.

Andres Labi oli tulnud tutvustama lipspõlle — riideeset, milles on ühendatud šikilt sõlmitud lips ja praktiline köögipõll. Sisearhitektina leiba teeniv leiutajahingega mees oli omasõnul avalikkuse huvist lipspõlle vastu üsna üllatunud. Labi tuli idee kaks riideeset ühendada sõbra sünnipäeval, peagi järgnes äramärkimine Eesti Disainerite Liidu korraldatud konkursil Meeste Asi ning tellimused hakkasidki tulema. Näiteks on lipspõlle riietanud oma töötajad kolm restorani. 100% Design messil oli Tie & Apron niivõrd populaarne, et näidiste hulgast varastati ära Labi lemmikpõll.

„Eesti disain on maailmatasemel, aga napib äritegemise ja esitlemise kogemust,“ arvas Monika Järg. Sama mõte jäi kõlama ka teiste kohalolnutega rääkides. „Eestlastel on palju ideid, aga sageli nendega ei jõuta kuhugile,“ selgitas Labi, et disaineritel on raske keskenduda ühele asjale, keeruline on leida meeskonda ja investoreid.

Moes on öko ja retro

Kuna Eesti messipaviljon seisis kõrvuti eksootilisemate riikide väljapanekutega, uurisime kohalolnud väga erineva käekirjaga disaineritelt, mida võiks üldse nimetada Eesti rahvuslikuks stiiliks. Tekstiilikunsnik Monika Järg arvas, et eestlased eelistavad Skandinaaviamaadele iseloomulikke värve ja disainikeelt, eristudes selgelt Lõuna-Euroopas populaarsetest erksatest ja soojematest toonidest. Disainer Andres Labi nägi sarnasust vormides: „Aasias ja lõunamaades armastatakse voolavaid jooni ja ümaraid vorme, põhjas on kõik kandilisem. Ilu on vaataja silmades, aga need silmad on maailma eri nurkades erinevad.“

100% Disain oli Eesti tootjatele hea võimalus viia ennast kurssi disainimaailma uute trendidega. „Sel aastal oli esindatud väga palju erinevaid disainisuundi. Võikski öelda, et trendiks on „nišši minek“,“ rääkis Järg nähtust. Põrandatootja Elmet Treieri hinnangul on suurem tähelepanu looduslikel materjalidel ja tootmistehnoloogiatel.
Andres Labi nimetas nähtava moevooluna neo-retrot. Kodumaise mööblisalongi OOT-OOT sohvakollektsioon oli selle suuna heaks näiteks. Salongi Suurbritannia esindaja Avely Ahtma märkis, et inglased on nende retro-hõnguga skandinaavialiku välimusega diivanid tugitoolid hästi vastu võtnud, ostuhuvilisi on ka näiteks Jaapanist ja Hollandist.

Pop-up pood Londoni disanilinnaosas

Väiksematiraažilise ja personaalsema toodanguga disainerid messile ei trüginud ja eelistasid võimalust suhelda klientidega otse. Selleks oli Ida-Londoni populaarses disainilinnaosas 18-21 septembril avatud Eesti Disainerite Liidu pop-up pood. Ajutises poes olid esindatud moodsa disaini parimat näited: ehted, käekotid ja jalanõud ning originaalseid esemed kodu sisustamiseks (valgustid, mööbel, keraamika). Eesti Disainerite Liit iseloomustas pakutavat kui „ põnevat kaasaegset Põhjamaist kollektsiooni, mille stiil paneb rõhku minimalismile, looduslikele materjalidele, leidlikkusele ja huumorile“. Poes pakkusid kaupa nii rahvusvaheliselt tunnustatud kogenud disainerid kui ka alles oma äriga alustavad tegijad. Moeshow ja elava muusikaga avaõhtust võttis osa üle 200 külalise.

Poes Hää Eesti Toit nime all Eesti pakendidisaini esindanud Helmet Raja oli väljaspool riigipiire äri tutvustamas esimest korda. Rajal on Viru tänaval edukas peamiselt turistidele suunatud rahvuslikke toite pakkuv butiik ning kivisse raiutud laienemisplaane tal enda sõnul veel pole. „Tulime siia pigem tagasisidet saama ja vaatama, kuidas inimesed meie maitsetele reageerivad,“ rääkis Raja. Samas on mees kindlal veendumusel, et läbimõeldud pakendidisainiga rahvuslik toidukaup müüks välismaal hästi. „Üle poole Eestist on kaetud metsaga, mis on ülerahvastatud maailmas tõeline väärtus. Loodusest tulev toit ja traditsioonilised tootmistehnoloogiad on heaks müügiargumendiks,“ nentis Raja, kes Londonis andis soovijatele mekkida näiteks suitsutatud põdravorsti ja põneva koostisega moose.

Kohal oli ka moelooja Anu Samarüütel, kes osa oma ajast Londonis veedabki. Varem on ta ehteid ja kunsti müünud linna erinevates butiikides, kuid enda sõnul eelistab ostjatega pigem näost-näkku suhelda: „Müümisprotsess on tohutult positiivne elamus, inimestega otse suheldes toimub omamoodi energiavahetus ja see annab hea tunde. Asju ju tehaksegi kellegi jaoks.“