Küllap igaüks meist on tunda saanud, et teda otsekui tiritakse suurel kiirusel läbi nädalate ja kuude. Olukord meenutab aerutamist kärestikulisel mägijõel: intensiivne töö aerudega, ei mingit ettekujutust horisondist ega ümbritsevast maastikust, isegi sügavalt sisse hingata ei õnnestu alati.

Esialgu lohutame end lootusega, et puhkepäevadel elame endale — raha ju on. Varsti aga selgub, et puhkepäevad on koormatud veel enam kui argipäevad — kohtumised sõpradega, sõidud, esietendused ja lõpuks ka oma isiklik elu. Viimaks on puhkepäevad läbi ja planeeritud ettevõtmised tehtud. Ometi ei tunne me mingit rõõmu kauaoodatud hingetõmbepausist. Miks siis? Sest kõik käis liiga kiiresti ja seda oli ka liialt palju. Kõik, mis mõeldud, sai tehtud, kuid sellest rõõmu tunda pole enam aega. Põhjuseks on, et meie sisemine rütm ei jõua järele rütmile, mida sunnib meile peale ühiskond — rohkem teenida, rohkem kulutada. Ja nii ikka ringiratast edasi.

Slow Life soovitab oma elu elada nii, et oleks võimalik saada maksimaalset rahuldust igast elatud hetkest. Siin ei soovitata eeskuju võtta lindudest ja liblikatest. Tegelikult on see läbimõeldud ja psühholoogiliselt põhjendatud süsteem, mis võimaldab igale linnaelanikule tuua oma ellu slow movement.

Ei midagi liigset

Et teha ruumi tõeliselt meeldivatele ja tähtsatele asjadele (nimelt teie jaoks), soovitavad sellise eluviisi pooldajad hoolikalt läbi mõelda kõik oma tegevused. Alustada tuleks küsimustest: mis valmistab mulle rõõmu ning mis on minu jaoks väärtuslik? Praktika näitab, et nendele küsimustele ei olegi nii lihtne vastata — hinge hakkab kogunema seletamatu rahutus. Oma esialgsetes vastustes toome mehaaniliselt esile šabloonseid väärtuste variante, mis idee poolest peaksid meid õnnelikumaks tegema. Kui aga tõsisemalt süveneda oma isiklike väärtuste hindamisse, võtab see aega rohkemgi kui nädala. Lõpuks jääb sõelale 4-5 punkti. Näiteks tervis, kulinaaria, seksuaalsuse arendamine, suhe loodusega.

Edaspidi kontrollite kõiki oma plaane lähtudes nendest punktidest ning küsimusest: „Milleks mulle see?“ Sõbrad lähevad menufilmi esilinastusele. Tegelikult käite ka teie seltskonna mõttes nendega alati kaasas, ikkagi menufilm. Mõelgem: film on kallis ja koos kohvikus istumisega kulub kokku umbes viis tundi. Ning ei anna midagi teie tervisele ega seksuaalsusele, rääkimata veel soovist midagi maitsvat valmistada ning kella vaatamata rahulikult metsas kõndida. Teie valik?
Aeglasema eluviisi pooldajad räägivad, et uutel liikmetel on sageli hirm loobuda ebavajalikest, kuid nii harjumuspärastest tegevustest — tekib süütunne või rahutus. Ometi asendub mure õige varsti kerguse ja kindla teadmisega, et inimene teeb täpselt seda, mis tema jaoks kõige parem on. Samas jääb nüüd aega, et teha kõike meeldivat kiirustamata ja mõnuga.
Isiklikud väärtused tuleb loomulikult aeg-ajalt üle vaadata ning teha vajadusel korrektiive.

Armasta või jäta

Pole sugugi välistatud, et teil tekib kahtlus, nagu eeldaks Slow Life tuntavat elukvaliteedi alanemist. Ja tõesti, kuhu rutata, kui kolad prügikastide juures ja korjad päevad läbi taarat, et endale hamburgerit osta? Tegelikult kogunevad nimetatud liikumise ümber kaugeltki mitte vaesed (siiski ka mitte rothschildid, kes võivad endale lubada elu üldse ilma end liigutamata). Neid inimesi eristab lihtsalt ellusuhtumine, mõistmine, et elu on antud meile vaid üksainus kord. Töö, mida ei armastata on halb, sest sellele kulutatud aeg ei valmista rõõmu.
Kõik teavad, kui raske on teha ebameeldivaid ja igavaid asju. Neid tehakse kirtsus ninaga, kissis silmadega ja võimalikult ruttu, et käest ära saada.

Aeglasema eluviisi pooldajad kasutavad aga printsiipi: „Armasta või jäta“. Kui see siiski võimalik pole, võib oma elu kergendada, järgides üle maailma tuntud süsteemi Simplify your life (Lihtsusta oma elu). Keeldumine paljukiidetud (ja kontoritöötajate seas populaarsetest) multitöödest laseb keskenduda ühele, antud hetkel tõeliselt tähtsale probleemile ning tunda rahuldust tööprotsessist.

Tagasi reaalsusesse

Meile on omane kaotada reaalsusetaju. Tavaliselt viskleb inimese teadvus mineviku ja tuleviku vahel — kahetsedes, närveerides, lootes, planeerides. Tagasi „praegusesse hetke“ on võimalik jõuda mõõdukalt aeglustades. Kas see pole mitte raske? Reeglina peatame oma pilgu meid ümbritsevatel esemetel vaid sekundi murdosaks — aju ei jõua fikseerida muljeid, ning päev möödub märkamatult. Püüdke pikendada oma vaadet viiele sekundile. Teadlaste meelest tõstab see tunduvalt elukvaliteeti ning tajumisrõõmu.

Kui soovite efekti tõhusamaks muuta, siis nimetage seda, mida näete. Nii saab vähendada lõputu askelduse tunnet, mida suur enamus meist endas kannab.

Allikas: Mini, 4’2009


Bookmark and Share