Elu pärast lahkuminekut: kelle kätte jääb diivan ja kelle koju lähevad kassid?

 (28)
Loomade hoiupaik
Pilt on illustreerivFoto: Andres Putting

Lahutusega on osalt nagu seksuaalsuhete kirjeldamisega Eesti ilukirjanduses — antakse mõista, et midagi justnagu toimuks ja järgmisel hetkel on üheksa kuud möödunud ning väike vääks hällis magamas. Samamoodi ütlevad teisel ringil olijad „läksime lahku“ või „ta läks minu juurest ära“ ning ei taheta puudutada seda pikka ja valulikku protsessi, mis lühilausega kirjeldatule eelneb või järgenb. Mina tahaks rääkida sellest mahavaikutud ajast.

Olgugi, et suhe kui selline juba ammu läbi oli, võttis päris lõpu tegemine kaua. Me mõlemad teadsime, et teeme koos olles teineteisele haiget, aga sellest hoolimata hoidis mees mind kinni. Nii olingi pikka aega sundseisus. „Sina tahad minna, eks sina siis mine,“ ütles mees ja minul kõmises peas  anekdoot õpetaja palgast (lühike aga naljakas). Arvutasin kuidas ma arvutasin ja kalkuleerisin kuidas kalkuleerisin, ma ei leidnud võimalust kuidas üksi oma rahadega ära majandada. Jah, loomulikult on alimendid ja toetused ja kõik muu, aga need ei kuku korraga sülle ja uue elu alustamine jõuab just alguses (ilmselge, eks) suuri summasid. Lõpuks siiski võimalus tuli ja ma läksin. Lõppes minu viieaastane abielu eksi telefonikõnega ajal, kui ma olin tööl: “Ma pakkisin su asjad kokku ja tõstsin ukse taha, organiseeri transport.”

Seotud lood:

Uues kodus kohal olles nägin ma, et pakitud oli mehelikult ratsionaalselt — põhimõttelised vaid need asjad, millel minu nimi peal kirjas oli. Mäletan siiani seda esimeste kuude ebamäärasust, kui ma kuidagi ei teadnud mis mul täpselt olemas on ja mis oli jäänud eksi juurde. Mäletan, kuidas murdsin kandilisi lasanjeplaate ümmargusse vormi parajaks, et sõbrale õhtusööki valmistada.

„Miks sa viimaseid asju juba ära ei too?“ küsis minu käest see sõber. Peitusin aja- ning autopuuduse taha, kuigi tõde oli mujal. Inimesele, kes ei ole lahku kolimist läbi elanud, on võimatu kirjeldada, kuidas oma endisesse kodusse astudes kõik jõuvarud must korraga välja voolasid ja ma lihtsalt ei suutnud neid viimaseid kaste sülle võtta. Peas keerlesid nii triviaalsed küsimused (kelle oma on karahvin, mille me koos laadalt võitsime? Kas ta kasutab seda kohvimasinat, mis ma talle ostsin?) kui ka lõputu miks? Miks ei suutnud ma seda suhet päästa, kuigi ma nii väga tahtsin. Me ju olime õnnelikud, kui me suviti autoga Eestis rändasime, algul kahe ja siis kolmekesi. Me ju olime õnnelikud, kui ta peale teise lapse sündi saatis varasel hommikutunnil mulle sõnumi „ma armastan teid“. Me olime õnnelikud oma koju kolides, mis siis juhtus?

Ja siis sa pakid ja nutad. Võitled sooviga need nõud, mida te jagada ei suuda,  kööki puruks loopida. Võitled sooviga KÕIK kaasa võtta, sest ometi olid sina see, kes kodu sisustas. Mõtled hetkeks isegi, et vahetaks lukud ja lihtsalt ei laseks meest enam sisse. Lõppkokkuvõttes siiski pakid ja nutad ning hiljem oma kompse ja lapsi viiendale korrusele vedades nutad veel. Mitte väsimusest, vaid sellest närivast tundest, et mitu aastat aega, armastust ja jah — ka majanduslikke investeeringuid on lihtsalt prügikasti visatud.

Kõik see juhtus mitu aastat tagasi. Elasin uues kohas õnnelikult aasta, seejärel leidsin uue kaaslase ja ehitasin koos tema üles uue kodu. Mõned asjad on aga siiani eksi korteris. Samuti jäid meil jagada kassid ning lapsed ja kogu seda jagamismajandust ma tahaksingi teiega jagada. Et natukenegi müüte murda ja näidata, et on olemas ka elu peale lahutust.

Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud. PS: Tänaseks on Natashal olemas korralik kandiline lasanjevorm.