Elu pärast lahutust: ei maksa arvata, et elu ongi nüüd läbi ja kõik on halvasti
Jah, kuna eelmine kirjutis oli täiesti teadlikult virisemine ja auru välja laskmine, siis jäid mainimata rändtsirkuse-eluga kaasnevad plussid. Näiteks käime me oma tingliku suurperega pea igal nädalavahetusel geopeitust mängimas. Kogu selle eluviisiga on mu muskulatuur ja ajumaht arenenud niivõrd, et töö tegemine köögis, samal ajal putru segades, kaheaastast kukil hoides ja hobust mängides, on täiesti saavutatav. Mu sotsiaalne võrgustik on arenenud — sinna kuuluvad eksmees, tema uus naine, minu uue kaaslase eksnaine ja loendamatu hulk onusid-tädisid, kes suure häda korral saavad üht või mitut last hoida. Aga kui palju PEAB üldse oma elust avaldama, kirjutades kas anonüümselt või kindlale lugejaskonnale?
Mina kuulun otsapidi blogipõlvkonda. Jaa, tean-tean — need, kes viitsivad oma elust kirjutada ja ka need, kes viitsivad seda jama lugeda, on täisidioodid ning võiks selle asemel hoopis teise kõrghariduse omandada. Kümme aastat tagasi oli blogimaastik sootuks teine, kõik tundsid üksteist ja pigem oli see omavahelise suhtluse vorm, kui metsik elustiilihaip ja tormijooks tasuta toodete nimel. Praegu ei ole võimalik blogida õigesti.
“Miks kõik nii ninnunännu on?” on esimene etteheide nende kirjutajate suhtes, kes on otsustanud ebameeldivatest asjadest vaikida. “Miks sa valetasid meile, miks sa nendest probleemidest ei rääkinud?” kisatakse siis, kui mingi draama on ilmsiks tulnud. Näiteks pikajalisest suhtest lahkuminek, mis ninnunännudes blogides käib nii, et alguses räägitakse kaaslasest kogu aeg, siis ollakse vaiksem ja lõpuks ilmub blogisse hoopis uus nimi.
Teistpidi ka ei saa. “Miks sa virised kogu aeg?” küsitakse sellelt, kes kõigest kirjutab. “Kas sa tõesti ei oska leida milleski midagi positiivset?” saabuvad norivad kommentaarid ajal, mil blogiomanik tahaks pisikest paid ja kiidusõna saada. Millegipärast unustatakse neil hetkedel ära kõik eelmiste nädalate postitused — kui tubli ema on ka kaks aastat olnud järjepidevalt rahulik, kannatlik ja viisakas, siis ühe ahastava postituse pärast on kaarnakari tal kallal. “Mis mõttes sa VIHASTAD oma lapse peale? Mis mõttes sa oled VÄSINUD? Kes siis käskis neid lapsi teha?” kaagutatakse kooris.
Siin on teile uudis. Inimeste elu ongi tsükliline ja emotsioonid kõiguvad üles-alla. Sõltuvalt väsimuse astmest võib virisev väikelaps olla täiesti talutav olend või kuri deemon, kelle tahaks aknast alla visata. Mina aga usun, et inimestel on õigus kurta ja inimestel on õigus väljendada oma emotsioone ka siis, kui need on negatiivsed. See ei tähenda, et nimetatud töökoorma alla uppuv kahe väikelapse ema istuks ööpäevaringselt halisedes nurgas ja ei oskaks oma asjadega toime tulla — lihtsalt on hetki, kui lained löövad üle pea.
Kui nendest hetkedest aga üle olla, siis on mu elu praegu väga hea. Pühapäeva hommikul paistis päike äsjakoristatud elutuppa, pidasime kõigi lastega mänguväljaku äärel piknikku ja hiljem oli kodus võimalus nokkida natuke tööasju sel ajal, kui lapsed mu uue kaaslase närve sõid. Ma sain nimelt 30 ja avastasin, et mul on olemas kõik, mis ma selleks eluetapiks saavutada tahtsin — toetav kaaslane, kodutundega kodu ja kaks (või kolm) täiesti võrratut, intelligentset ja tervet rüblikut.
Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.
