Elu pärast lahutust: eksi uus naine tekitab minus sama tunde nagu pagulaste vastased inimesed
Umbes samasuguse tunde, nagu need pagulaste vastased, tekitas minus mu eksi uus naine. Selle napilt aasta jooksul, mis nad on koos olnud, pole mul õnnestunud teda veel kohata. Loomulikult ei hakka keegi minu jaoks korraldama ametlikku tutvumisüritust maani kleitide ja tasuta veiniga, aga uudishimu on ju ikkagi — milline see uus kaasa siis on. Hiljuti sain teada, et ta jättis tulemata ühele ametlikule üritusele, sest kartis seal minuga vastamisi seista.
Kuna ma ise olen parandamatu tolerast, siis on mulle arusaamatu, kui üks inimene jätab üritusele tulemata selle pärast, et mina olen ka seal ja ta ei ole valmis veel minuga kohtuma. Ma ausõna pole kellelgi pead otsast hammustanud ja nii palju, kui ma oma lastelt kuulnud olen, on tegu sõbraliku ja meeldiva naisega. Millest siis see hirm kohtumise suhtes?
Vanasti kasvatas last kogu küla. Mine tea, kas täpselt teatigi, millisest ehalkäigust üks või teine põngerjas sündinud oli — kaasaja ultrahelide ja geeniuuringuteni me ju veel jõudnud polnud. Tänapäeval peetakse “külakasvatust” pigem halvaks. Lapsel peab olema üks ema ja üks isa. Kui aga pered lõhki lähevad, siis tekivad ka poolvennad ja kasuisad ja mis kõik veel. Ega siin ju muud varianti ei ole, kui lihtsalt sellega leppida ja suhelda, suhelda, suhelda. Enamik probleeme on lahendatavad, kui asjadest selgelt ja viisakalt rääkida.
Eelnevast lähtuvalt ja osalt ka praegusest elukorraldusest tingitult ei ole mul vimma ühegi eksi ega praeguse või tulevase suhtepartneri vastu. Suhtlen vabalt, ülemäära ei põe. Inimesed jäävad ju lõppude lõpuks inimesteks, ükskõik kellega nad koos elavad ja lapsi saavad. Just sellepärast jäi mulle arusaamatuks, mis tonti minus nähakse?
Kas ta kardab, et ma hakkan temaga kohe arutama oma ekskaasa eraelu pikantseid üksikasju? Või korraldan ründe teemal “sinu pärast on asjad nii ja naa”? Või hoopis üritan endale liitlast saada ja õpetan, kuidas kõige paremini minu lapsi kasvatada? Või mida need eksnaised täpselt teevadki, et neid nii väga kardetakse?
Siinkohal panin oma peas veerevatele mõttekestele näpu peale ja mõtlesin pagulastele. Seal tekib täpselt sama mõttekäik — leebe immigratsioonipoliitika vastased pilluvad argumente stiilis “nad tulevad ja võtavad meie töö ära, kindlasti elavad sotsiaaltoetustest, enamik neist on vägistajad ja vargad” ja kui minusugune kõiki maailma inimesi aidata tahtev inimene nende mõttekäiguga kaasa ei lähe, siis ütlevad, et neil on ka õigus sõnavabadusele.
Ja tegelikult nii ongi. Kõige tolerantsemad inimesed ei talu inimesi, kes ei ole sama tolerantsed. Seega hakkasin ka mina oma eksi uut naist kartma… Sest ta ei ole nõus viskuma rahumeelsete ja vabalt suhtlevate boheemide sekka ja julge hundina kohe rinda paljastama, et anda teada: mina nüüd olengi see uus ja nii on! Tegelikult on selline käitumine ju normaalne ja ilmselt olen mina tavapärasest ekstravertsem, mitte tema tavapärasest ettevaatlikum.
Katsun siis edaspidi oma tolerantsust natukene vaka all hoida ja oma seesmistest sildistamistest ka üle saada. Lootus on, et hoolimata sellest, et uus naine ei ole iseloomult nagu mina, on ta sellest hoolimata heasüdamlik ja väärtushinnangutega, mida sobib minugi lastele edasi anda.
Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.
