Levinud on eksirvamus, et laste pooleks jagamine tähendab kahte nädalat ühe ja kahte teise juures. Ka mina olen kuulnud ekstreemjuhtumitest, kui lapsele tullakse tema kolmandale sünnipäevale järgi poole peo pealt ja kästakse kingitused maha jätta, sest “need on emme peo kingitused, issi pidu tuleb homme”. Kõikide võimalike variantide puhul saab ju laste soovidega arvestada ja omavahelises suhtluses ka inimlikuks jääda… või olen ma ainuke lahutatud naine, kes oma eksmehelt pead ja midagi muudki ei taha otsast rebida?

Teine vastuväide nimetatud süsteemile puudutab laste “kodutuks” jäämist. “Kuidas sa ise ennast tunneks, kui sa ei teaks, kuhu sa kuulud?” küsivad kõik laste pärast muretsejad. Teate mis — minu lapsed kuuluvad mõlemasse kohta. Neil on kummagi vanema juures oma toad, oma mänguasjad ja isegi oma lemmikloomad. Lasteaed, va sunnik, põhjustab teinekord riiete rändlust ja üks või teine avastab, et appi! mul ei ole enam lapsele ühtegi paari sukkpükse, aga üldiselt saame me omavahel suheldud ja toimetame jalga lasknud esemed oma kohale tagasi.

Ei saa öelda, et ma ei oleks kunagi tahtnud oma eksmehelt pead otsast hammustada, aga pärast paari aasta pikkust katsetamist oleme me lõpuks jõudnud süsteemini, kus laste vanemavahetus toimub kesknädalal ja nädalavahetustel on nad kord emme, kord issi juures. See annab mõlemale umbes-täpselt 15 lastega päeva ja 15 vaba päeva kuus, on võimalik nädalavahetustel ka puhata ning ootamatute haiguste ja töölähetuste korral on lastega see, kes saab. Mõnikord kasutame ka süsteemi “üks vanem — üks laps”, tavaliselt siis, kui mõni neist pisikestest tegelastest suurt lasteaia- või kooliväsimust välja näitab ning on näha, et ta tahaks rohkem tähelepanu, kui õe või venna kõrvalt võimalik on.

Miinuspooleks 50/50 süsteemi puhul on logistiku roll. Kõikide osapoolte vajadustega arvestamine viib paratamatult logistiliste keerdkäikude võrgustikuni. Võrrandisse tuleb panna laste koolivaheaeg, vanavanaemate puhkus, elukaaslase puhkus, planeeritud reisid ja vastavalt sellele siis planeerida enda puhkus, et ei peaks kaheksa-aastast pooleks suveks üksi koju jätma.

“Loomulikult on raske,” torisesin just eile oma elukaaslasele. “Meil pole isegi mitte kärgpere, vaid rändtsirkus teenindava personaliga.” Ka kõige parem süsteem ei ole kivisse raiutud ja arvestada tuleb ka uute kaaslaste, nende laste ja teiste vanematega. Pluss veel vanavanemad. Kui elukaaslasega ühise lapse saamist arutasime, oli minu vastus resoluutne ei. Pereelu, kus üks laps osaleb 100%, kaks last 50% ja veel üks laps 20% — parem mitte.

Praeguses olukorras, ilma ühiste lasteta, jääb aga plusspoolele siiski paindlikkus ja see, et lastel on säilinud suhe mõlema vanemaga. Nädalavahetuseisad ju ei tea, mida tähendab igapäevaelu ja hommikused eitahatõusta-jonnimised ja ekraaniaja arvestamine ja halb lapsevanem (see, kes keelab ja käsib) olemine. Minu laste isa teab ja samuti teavad lapsed, et issi on nende jaoks alati olemas.

Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.