Elu pärast lahutust: küll ema sel ajal kõik ära organiseerib, kui isa reisimõnusid naudib
Seda, et perekonna kalleim vara — minu laste isapoolne vanavanaema — juuni lõpus 95 saab, ma ju teadsin, aga sünnipäevakutset me saanud ei olnud. Omaette pahurdasin, et mõni mees oleks võinud ikka meie lapsed ka viia memmele lilli viima, aga ju nad siis helistavad maalt ja saadame lilled kulleriga.
Nagu välja tuli, olid lapsed ikka kutsutud. Kallid sugulased olid juubilarile ette valmistanud väikese laulu- ja tantsuetteaste, kus kandev roll meie nooremal võsukesel. Mina sain asjast teada puhtjuhuslikult, kui eksabikaasa venda tänaval kohtasin ja ta kurtis, kuidas ettevalmistused palju aega võtavad. “Nojah, ei mina tea midagi, meid ei ole ju kutsutud,” nentisin ma, mille peale onu nägu pikaks vajus: “Aga lapsed ju ikka tulevad?” Selge siis, ema-logistikakeskus pidi lapsed maalt tagasi tooma.
Kuna kukkus kõrge number, oli tegu pidulikuma sündmusega — ülikonnad, uhked kleidid, ketsi asemel king. Meil oli kokku lepitud, et kuna eks jõuab alles eelmisel õhtul hilja tööreisilt tagasi, siis võtab ta lapsed üritusepäeva hommikul minu juurest, teeb nendega vajalikud protseduurid ja läheb siis kohale. Nädal enne uurisin, kas on midagi vaja, aga kõik olevat olemas. Eks pidi käima lastega poes, ostma poisile ülikonna ja tüdrukule pidulikuma kleidi, mõlemale kingad ja vajalikud aksessuaarid. Ennatlikult ohkasin kergendatult, et siis on vähemalt esimeseks koolipäevaks riietus olemas ja see mure ka lahendatud.
Õige päeva lõuna paiku sain kõne. “Kuule, mul läheb siin vähe kauem, ma võtan riided kaasa ja tulen lastele järgi alles enne üritust. Las nad käivad vannis ära.” “Käivad vannis” tähendab pikkade juustega nelja-aastase puhul muidugi rohkem seda, et laps istub vannis ja mina kaklen temaga peapesu üle, aga pole hullu — saime hakkama. Juuksed kuivad ja küüned lõigatud, kõik põhimõtteliselt valmis, kui tuleb järgmine kõne: “Kas sul poisile kingad on?”
Tuli välja, et suures rahakulutamistuhinas olid nad poest saanud number liiga väikesed kingad ja unustanud need kahe nädala jooksul ümber vahetada. Lubasin vaadata, kuigi ega me nii rikkad pole, et lastel kümne kingapaariga garderoob oleks. Ei jõudnud oma jalanõudekappi veel revideerima hakatagi, kui tuli juba järgmine palve “Tead, see üritus toimub värskes õhus, kas lastel mingid pidulikumad vihmariided on?”
Sõnapaar “pidulikumad vihmariided” tekitas mu ajus kerge lühise, aga õnneks meenus, et lastel on omavahel sobivad ühevärvilised joped — hetkel pesumasinas, programm kohe lõppemas. Kamandasin õe-venna riidesse panema, koukisin nõutavad esemed pesumasinast välja ja kuna muud üle ei jäänud, siis ohkasin ning hakkasin jopesid fööniga kuivatama — laste isa pidi jõudma poole tunni pärast.
Lõppkokkuvõttes said joped kuivaks, lapsed olid ilusad nagu suvised maasikad ja ekskaasa nende üle uhke nagu kukk. Üritus läks vaatama pisikesele vihmasabinale korda. Profifotograafi tehtud piltidelt naeratasid mulle vastu mu võsukesed, nende isa… ja üllatuslikul kombel ka tema uus silmarõõm. Paratamatult kerkis mulle pähe mõttepojake, et “tööreis” ei olnud teps mitte tööreis ja ehk oli lihtsalt ülimalt mugav kogu viimase hetke organiseerimine minu kaela jätta, et samal ajal ise kuskil lõõgastuda.
Natasha Bluu elab
moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta
tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm
kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning
magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse
saavad siiski kirja pandud.