Kohe pärast lahkuminekut ja omaette kolimist pidin hakkama saama miinimumpalgaga, mis ei jätnud mulle muud varianti, kui hankida lisatööd. Õnneks oli palgatõusu võimalus peamisel töökohal olemas, kõrvalt sain hoida lapsi, sügisel käia riisumas, kevadel õunapuid lõikamas ja taimi istutamas, suvel rohimas ja siis kuidagi, läbi tutvuste, jõudsin kirjutamise juurde. Nüüdseks olen saanud vähetasustatud lihttöö kõrvale jätta, kuid sellest hoolimata on minu poolt kuu lõikes tehtava töö maht võrdne normaalse kahe koha koormusega. Korraliku kontoriinimesena veedan ma 9-17 aega klientide muresid lahendades ja rõõme väärtustades, teinekord saan töölt paar tundi ära käia, et mõni oma firma kokkusaamine toimuks päevasel ajal. Eemal oldud tunnid tuleb aga õhtul või nädalavahetusel tasa teha.

Pärast tööd on kohustuslik lasteaiaring, teinekord poetiir, lapsed kaenlasse, koju, söök ette… Ja siis ei istu ma mitte teleri ette, nagu kõik normaalsed inimesed, vaid teen lahti arvuti ja teen tööd. Ja teen tööd ja teen tööd, vahepeal saan kõrvalt lapsi veidike suunata-aidata, aga mitte kunagi (see on nüüd kõige suurem kivi minu kapsaaeda) ei ole mul AEGA olla nende jaoks sada protsenti olemas. Muidugi nad tunnetavad seda ja kõõluvad magamistoa (ehk kabineti) ukse peal üha absurdsemate muredega. Viimane kord karjus mu pisike tütar 20 minutit üha valjemalt emmet… Et öelda: “Tead, issi juules on meil kollased taldlikud”. Muidugi ei saa ma sellise lärmi sees keskenduda. Kõik jääb tegemata, lapsed on tähelepanust ilma ja mingi hetk loen ma nad magama… Et saaks teha uneajastki tööd, et saada raha, mille eest järgmisel päeval lastele kinopileteid või mänguasju osta, et natukenegi oma olematust kompenseerida.

Teate, mis veel tegemata jääb? Kunagi oli mul pesu triigitud ja kapis, nüüd ei jõua ma seda resti pealt äragi võtta enne, kui on vajadus riided uuesti selga panna. Kunagi valmistasin ma maitsvaid ja tervislikke õhtusööke, nüüd olen alla andnud ja teen laste lemmikuid. Makaronid ketšupi ja majoneesiga — selge, vähemalt kõik söövad ja noh, teoreetiliselt on marineeritud kurk ka köögivili. Nõusid pesen vandumise saatel siis, kui neid vaja läheb ja ausalt, ma ka ei näe, kust ja kuidas ma peaksin leidma aega, et koduseid töid mõnel muul ajal teha.

Ideaalis elaksin ma hoopis “aeglase elamise” põhimõtete järgi — tooksin enamiku toidust turult ja valmistaksin ise, meisterdaksin lastega, võimalusel õpetaksin neid kodus ja raha… Raha kuluks esiteks vähem, sest kedagi ei peaks süütundest ära ostma ja teiseks, eks mõne meeldiva hobitegevusega annaks seda ka teenida. Kuidas selle ideaalini jõuda, ma ei tea, sest igal kuul üllatab mind arvete maksmise päeval pangakontole jääv üliväike summa — hoolimata sellest, kui raskelt või kui palju ma eelmisel kuul rabanud olen.

Nii et vaba aeg? Ma ei tea, mis see on. Kahjuks õnnestus mul kohtinguportaalide meeste küsimustele vastamata jättes (või siis just selle tõttu?) leida endale elukaaslane, kes elab samasuguses hullumeelses rütmis. Eelmisel nädalal oli vist 20 minutit, kus me mõlemad olime kodus, lapsi polnud ja me saime rahulikult ära juua oma kuuma hommikukohvi. Eks näis, kuidas sel nädalal läheb.

Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.