Elu pärast lahutust: ma ei saa ikkagi meie lapsi täna hoida, mul on kohting uue naisega!

 (28)
Lapsed õpivad tähti
Pilt on illustreerivFoto: Rauno Volmar

Suve viimased nädalad on möödunud sprindiformaadis maratoni tähe all. Enne uue elu algust on vaja lõpetada asjad tööl, käia siin ja seal ja kolmandaski kohas, samuti korjata kokku üle Eestimaa puistatud lapsed, et ka nendega mõni kvaliteetne päev veeta. Seega möödusid meie segasummapere viimased kaks nädalavahetust autoreisil kolme lapsega — kaks minult ja üks elukaaslaselt.

Viginat ja jorisemist muidugi jätkus — autos oli liiga palav, jäätis liiga külm, ujumiskohti ja mänguaega liiga vähe ning sõitmist liiga palju. Kellel oli süda paha ja kellel pissihäda, mõnedel sügelesid sääsepunnid ja teistel lihtsalt käed… igavusest ilmselt. Mu kallis esiklaps on parasjagu virisemise faasis, mistõttu iga asi on esmajärjekorras tüütu, igav ja absoluutselt vastunäidustatud. Telkimine — igav! Rattasõit — väsitav! Suvi — nõme! Ellu me aga jäime ja ma tahaks väga loota, et natukene laagerdununa on kõigil lastel suvest üsna mõnusad mälestused.

Esimesel õhtul pärast puhkuse lõppu pidid minu lapsed minema oma isa juurde, kes aga helistas ja ütles, et tal on hoopis kohting. Polnud sellest mingit häda, küll aga üllatas mind see, et kohting möödus koos uue naise lastega. Täiesti naiivselt oli mul julgust küsida, kas siis lapsed koos mängida poleks saanud, kui neil nagunii kodust ära minemise plaane ei olnud. Seepeale vaadati mind mõrvarliku altkulmupilguga: “Mis mõttes? Neli last? Hulluks oled läinud või?”

Seotud lood:

See, et minu uuel väljavalitul on ainult üks laps ja mitte rohkem, on muidugi puhas vedamine. Samas ei oleks midagi muutnud ka kahe või kolme lapse olemasolu. Üldiselt tundub mulle, et laste puhul ongi just kolm see kriitiline piir — kaks last kaklevad omavahel, aga kolmanda lisandumisel tekib juba mingit sorti mäng või suunatud tegevus. Põhimõtteliselt on hea, et ma seda kolmandat kaks nädalavahetust kuus “laenata” saan — mingil määral hoiab ta juba väiksematel silma peal ning saab ise üksiklapse kogemusele vahelduseks õdede ja vendadega aega veeta.

Muidugi ei saa nad omavahel ideaalselt läbi ja tekib palju hõõrdumisi. Ühes kodus on ühed reeglid, teises teised. Üksikuna kasvanud noormees vajab palju omaette olemise aega, mida minu koos kasvanud pujäänid ei taha talle võimaldada, kuna nende ideaal on pidev lobisemine ja liikumine. Aga just läbi kogemuse õpivad lapsed, et ka teistmoodi on võimalik — vahel isegi tore.

Meie elukaaslasega saame täitsa tasuta kolme lapse kogemuse, sest ühiseid lapsi meil plaanis pole. Küll aga meeldib meile nendega mässata, koos matkamas käia, kultuurisündmustel ringi vaadata ning jälgida, kuidas nad omavahel hakkama saavad. Puhas rõõm on saada see punt igal pühapäeval ühise pannkoogilaua taha. Ühele moosiga, teisele meega ja kolmandale suhkruga. Kahju, et mu eks end laste segunemise võlust mingite eelarvamuste tõttu ilma jätab.