Mul on neli last ja mees, nagu maakohtades ikka, teeb juhutöid. Minu palk on siiani olnud meie pere ainus stabiilne sissetulekuallikas, olgugi et pisike. Oleme saanud sellest maksud makstud ja hädapärase söögikraami hangitud. Kitsas on küll olnud, aga lapsed on olnud puhtad ja söönud ning saanud ka kooliüritustel osaleda. Väikeses kohas pole ju valida, tuleb teha seda tööd, mis üldse on, ning kui oled töökoha saanud, siis sellest kümne küünega kinni hoida, olgu palk milline tahes. Tavaliset miinimum. Mul oli isegi hea, minu palk oli natuke suurem.

Asjad hakkasid viltu kiskuma mõned kuud tagasi, kui meie külakesse kolis tagasi mu ülemuse tütar. Külarahvas imestaski, et ei tea, mis ta siia tuleb, tööd siin ju pole. Et kas tõesti hakkab iga päev siit 60 km kaugusele linna tööle käima. Aga juba mõni nädal hiljem kuulsin jutte, et talle otsitakse tööd siiasamma ja küllap ema asja ära korraldab. Olin kindel, et mind see ei puuduta. Olen ülemusega siiani normaalselt läbi saanud ja minu töö kohta ei ole tal olnud etteheiteid. Mul on olnud lapsed haiged ja olen pidanud nendega kodus olema, kuid ise pole seal töötatud aja jooksul haiguslehte võtnud, niisama puudunud ega purjus peaga tööle ilmunud nagu mõni teine.

Sellepärast imestasingi, kui minuga hakati ükspäev tüli norima. Ma olevat mingi tähtsa paberi ära kaotanud, kuigi tean 100% kindlusega, et panin selle ülemuse nähes tema lauale. Aga tema väidab, et mina pole seda andnudki ja kaotasin ära. Nädal hiljem anti mulle umbes nädala aja töö ühe õhtuga ära teha. Jätsin lapse lasteaiaüritusele minemata, istusin tööl südaööni ja sain valmis. Järgmisel päeval kuulsin, et halvasti tehtud. Siis sain aru, et minu olukord on kehv — kui juba niimoodi tüli otsitakse, siis järelikult olen mina see väljavalitu, kelle asemele tütrekene võtta tahetakse. Veri on paksem kui vesi, nii see on…

Ja siis jõudiski see päev kätte, kui mind kutsuti ülemuse kabinetti ja öeldi, et minu tööga enam rahul ei olda ja kirjutagu ma lahkumisavaldus, sest uuest aastast mind enam seal näha ei taheta. Otsesõnu öeldi, et „me saame sust lahti ükskõik kuidas, lihtsam on sul ise ära minna!“ Kui küsisin, et miks siis niimoodi, öeldi, et „tead isegi, et sa ei saa enam oma tööga hakkama, kõik tuleb üle teha ja kontrollida ja kaotad tähtsaid pabereid jne“.

Olen nüüd mitu nädalat nutnud, proovinud tööd veel nii korralikult teha kui võimalik, uut tööd otsinud ja murest haigeks jäänud, sest ei tea, mida tulevik toob. Kõigepealt toob ta mustematest mustemad jõulud minimaalsete kingitustega, sest nüüd tuleb iga senti veelgi suurema hoolega kokku hoida. Kust ma võtan uue töö kohas, kus töökohti pole? Kes üldse võtab tööle nelja lapse ema? Mida mu lapsed homme söövad? Siin kohapeal jutud juba levivad, kuidas ma olen laisk ja lohakas. Külarahva juttudele vastu ei saa…

Minu usk inimeste headusesse on lõplikult kadunud. Need, kes enne jõule suurele perele sellise „kingituse“ teevad, ei saa olla inimesed, need on mingid tulnukad või tundetud elajad. Ainus lohutus mulle on usk sellesse, et kõik tuleb ringiga tagasi ja ema-tütar, kes minu perelt täiesti ilma põjuseta leiva laualt viisid, saavad kõrgemalt poolt selle eest kunagi karistatud.