Hallikarvaline õnn

 (15)

Ma tahaksin rääkida, mis on hallikarvaline õnn. Kui kellelgi on ses suhtes midagi muud öelda, siis laske tulla. Näiteks: õnn ei ole hall, õnn on vikerkaar või et õnne värv ei ole hoomatav. Sellest hoolimata räägiksin oma loo. Minu õnn on üsna lihtsakoeline. Pole siin ei kullasära ega hullumeelseid tegusid armastuse nimel. Ma ei pidanud meeletustega armastust tõotama. Et paremini seletada, tuleks alustada algusest.

Kohtumine
Kui keegi oleks öelnud siis, et see kamandada armastav mütsilotuga tüdruk on minu tulevane naine, oleks ma ütleja otse kuule saatnud. Aga nii läks. Loomulikku rada – suudlused, kuuvalged ööd, armastamine, kooselu, ettepanek ja pulmad. Selles loos ei olnud ega saagi olema midagi erilist, mida teised inimesed poleks kunagi tundnud, kuid ka seesugune tavapärane õnn on väärtuslik ja sõnulseletamatult hea.
Argipäev
Õnn peitub isegi rutiinis. Jah, te ei lugenud valesti. Kui naine hommikuti voodis mõnusasti ringutab ja sügavamale teki alla poeb, siis on see õnn. Kui köögist imbub magamistuppa kirbe kohvilõhn, siis ka see on õnn. Ning kui vannitoast kostub veesolinat ja kähedahäälset laulujoru, siis seegi rõõmustab mu südant. Ta on siin – minu tüdruk.
Õhtused kojutulemised, minutine sõit haisvas liftis, kolm sammu korteriukseni ja söögivalmistamine on õnn. Ka külma maja kütmine, ahju praksumine ja kaisus pikutamine kaaluvad üles soojamaareisi. Me oleme kahekesi ning see ongi õnn. Ma ei oska tundeid väljendada nagu südames tahaksin, kuid kui peaksin, ütleksin suuri sõnu tegemata nii:

Kõrbenud kohvimaitse.
Haisev lift.
Külmad ilmad.
Tühjad taskud.
Kaotatud tunded ja minevikku
jäänud inimesed.
Teadmata tulevik.
Võimalik valu.

Võiks arvata, et kõik see kokku
moodustab haiglaslikult kurva näo ja mõttetult raisatud aja.
Kuid tegelikult ongi see armastus.
Ja sina oled õnn.

Unistused
Kunagi on meid kolm või neli. Me käratseme, tülitseme, lepime ja andestame üksteisele. See on õnn. Me unistame suuremast kodust, lihtsatest asjadest. Aiast ning suvest. Minu naine kõnniks seal aias nagu lillede printsess. Tema jalge ette paneksin maailma, kuu ja tähed, kui vaid saaksin. Juba see, et ma tema vastu nii tunnen, on minu jaoks õnn. Naise silmis näen unistusi ning tema naer ja naljad ongi õnn.
Aastad
Aastate vältel võivad ju tuhmuda kired, kuid teineteise sügavuti tundmine kaalub selle üles. Mis siis sellest, et mu naine on nüüd vanem, tema väärtusi ei kaalu üles ka tuhat nooremat. Minu naine on näinud mind nutmas ja murdumas, näeb minu hinge kinnisilmi ja see ongi õnn. Koos oleme kõikvõimsad - TÜDRUK JA MINA.