Hanna arutleb: romantika võib küll olla lääge, kuid vahel soovin minagi, et keegi saadaks mulle kulleriga sada roosi

 (25)
Hanna arutleb: romantika võib küll olla lääge, kuid vahel soovin minagi, et keegi saadaks mulle kulleriga sada roosi
Panthermedia, Scanpix

Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral näinud neid Hollywoodi filme, mis on paksult täis kõiksugu romantilisi klišeesid. Vaatamata faktile, et päriselus asjad päris nii ei käi, mõjutab see ikkagi meie arusaama ja kujutlust suhetest, meestest, seksist, abielust jne.

Tegelikult on romantiline armastus kui selline üsna noor nähtus, väidetavalt kujunes romantilise armastuse mõiste alles keskajal rüütlikultuuri tekkega. See, et me valime endale partnerit puhtalt tunnete/meeldivuse alusel, on samuti alles tänapäeval tekkinud luksus. Romantilise armastuse kontseptsioon on seega kultuuriline nähtus, mis on ajaga saanud meile täiesti iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks elu osaks. Tundub, et isegi kõige ratsionaalsematel padufeministidel läheb aeg-ajalt süda soojaks, kui mees lilli toob või mingil muu moel hoolitseb.

Mul on olnud õnn olla koos meestega, kes siis tavamõistes pole olnud just ülemäära “romantilised”. Ja tõenäoliselt selle tõttu need suhted ka töötasid, kuna olime ühel lainel. Aga mis see romantika üldse tähendab? Kas see pole hoopis midagi, mis on igaühe jaoks erinev või suhteline? Kas saja roosi kinkimine valentinipäeval on romantiline? Minu meelest hoopis iiveldama ajav. Kui aga romantika all mõelda hoolitsust ja tähelepanu, siis jah, olen olnud koos väga romantiliste meestega. Ausalt öeldes oleks mul isegi piinlik, kui keegi ühel põlvel mind naiseks paluks või üliromantilise õhtusöögi korraldaks, kus on nii palju küünlaid, et ei näe, kuhu istuda või astuda. Nii mõnigi võib muidugi öelda, et need on hapud viinamarjad, et küll ta tegelikult igatseb seda saja roosiga meest… Võib-olla vahest igatsengi, jumal teab..

Seotud lood:

Romantika või romantilisuse puhul mängib oma osa ka kultuur ja inimese iseloom/temperament ja muidugi stereotüübid. A la “vene mees”, kes on hirmus romantiline oma oodide ja suurte sõnadega ja “eesti mees”, kes on vait kui sukk ja heal juhul korra elus kingib naisele mõne närtsinud lilleoksa jne jne.

Mis see romantika tegelikult muud ongi kui enda tunnete väljendamine ja kui mõni mees või naine on kinnisem ja oma tundeid nii naljalt ei väljenda, siis on ta ka tõenäoliselt “vähem romantilisem”. Tean paare, kus mees on hirmus tundeline, aga naine tegelikult seda ei sooviks ja oluliseks ei pea. Sellest aga juttu tegemine pidavat mehe au riivama, mis tänapäeva mõistes tundub küll vähe kummaline. (Neil meestel oleks aeg aru saada, et kõik naised ei ole ühe puuga löödud.) Üldiselt olen ma arvamusel, et kogu see teema on väga suhteline ja seega üldistuste tegemine, et kõik tüdrukud ootavad briljantsõrmust ja printsi valgel hobusel, on vähe ennatlik. Eriti arvestades, et naistel on tänapäeval muulegi mõelda ja teha kui sellisele tilu-lilule keskenduda.

Teistpidi — romantiline mees, kui ta on seda tõesti siiralt, on omamoodi arhailine leid ja iseenesest ju tore. Samas tuleks igale naisele läheneda vastavalt tema iseloomule ja soovidele. Liiga romantiline mees võib oma agarusega mõne naise eemale peletada või vastupidi. Olen näinud pealt esimese kohtingu järgset sõnelust selle üle, kes arve maksab. Mees nimelt ei suutnud leppida faktiga, et naine tahab ise maksta. Vaevalt et nad pärast seda üldse teisele kohtingule jõudsid, kuigi mina samas olukorras poleks sellest numbrit teinud. Samas nii mõndagi naist riivab see vanamoodne žest, mis justkui paneb kahtluse alla naise sõltumatuse ja iseseisvuse.

Aga on mis on — vahel soovin minagi, et keegi saadaks mulle kulleriga sada roosi ja külvaks mesimagusate sõnadega üle. Oleks ju tore kordki elus tunda end kui Hollywoodi filmis.