Hanna kaugsuhtest: kui kumbki ei suuda teha otsust kolida ühte riiki või linna, tuleb sellest teha omad järeldused...

Suhted on ühed keerulised asjad, vähe on neid, kes leiavad ühe partneri ja on temaga koos “kuni surm neid lahutab”. Põhjused, miks koos ollakse või lahku minnakse, on samuti seinast seina, kes lõpetab suhte juba esimesel võimalusel, kui mõni probleem või tagasilöök ilmneb, teine jälle ripub suhte otsas, mis ilmselgelt enam ei tööta.

Olen näinud suhteid, mis on nii katkised, et tahaks lihtsalt inimestele öelda, et austage ja väärtustage ennast nii palju, et minge kumbki oma teed, sest nagu öeldakse, parem üksi ja õnnelik kui suhtes ja õnnetu. Sellegipoolest, ükskõik millises suhtes parajasti ollakse, on selle aluseks koos olemine ja seda sõna otseses mõttes. Tänases maailmas aga ei pruugi see alati õnnestuda. Me kõik soovime elada ka endale, teha tööd, mis meeldib, käia reisimas jne. See võib aga tähendab, et elatakse eri riikides, kuid ollakse ikkagi suhtes — kas see sel juhul toimib või on sel üldse mõtet?

Pikamaasuhe, kus üks elab Tartus, teine Tallinnas ja nähakse üksteist ainult nädalavahetusel, on kõigist võimalikest variantidest ehk kõige tehtavam, sest vahemaa on väike ja arvestades, et mõnes suuremas Euroopa riigis käiakse iga päev sellist vahemaad tööl, siis milles probleem! Teine asi on muidugi, kui vahemaa on pikem ja kui ikkagi elatakse erinevates riikides. Kuigi Euroopa piires on reisimine üsna lihtne, nõuab see ikkagi raha ja aega, mida ei pruugi olla. Vahemaad paratamatult panevad suhte proovile ja aitavad ehk näha probleeme, mida enne ei täheldanud. Tean omast käest, kuidas kallimast lahus olles me tunded isegi soojenesid, kuid tõenäoliselt eeldab see, et suhe on juba eelnevalt terve ja töötav. Vaevalt, et geograafiline vahemaa iseenesest kedagi lahku ajab, kuid pigem testib selline olukord paarisuhte tugevust. Mulle isegi täitsa meeldis, et sain rohkem üksi olla ja oma asjadega tegeleda, käia sõbrannadega väljas ja teha asju, mida mulle üksi meeldib teha.

Aga vaatamata oma positiivsele kogemusele, leian ma siiski, et pikemas perspektiivis pikamaasuhe ei tööta, lühiajaliselt jah, ütleme maksimum pool aastat, aga pole mõeldav elada sellist elu aastaid. Ja pealegi, olgem ausad, kui kumbki ei suuda ja saa või ei taha teha otsust kolida ühte riiki/linna, siis tuleb sellestki teha omad järeldused. Sellisel juhul võib olla tegu teatud mugavussuhtega, kus natuke nagu tahetakse koos olla ja natuke nagu mitte ning pikamaasuhe annab selleks mugava võimaluse. Oled nagu suhtes, aga ei ole ka, eriti kui igaõhtused skaipimised ja üksteisel külaskäigud jäävad aina harvemaks, ning pikapeale avastad, et romantilisest suhtest on arenenud leige sõprus.

Ja mis on kõige kurvem asi üldse? See, kui midagi hääbub — ei mingit draamat, kirge ega miskit… Ja võib-olla ongi hea, et mõnda aega lahus olles saab paremini selgeks, kas on veel seda “sädet” või mitte. Ja võib-olla saab ka selgemaks see, miks ülepea üldse koos ollakse/oldi või miks peaks hoopis lahku minema.