Hanna vaatleb eestlannade suhtemustreid: piisab, kui mehel on käed-jalad otsas ja ülejäänu osas pigistatakse silm kinni

Kui palju kordi olen ma näinud noori ilusaid naisi, kelle kõrval ei ole nende väärilised mehed, vaid kesise hariduse ja kitsa silmaringiga jorsid, kelle elumoto piirdub teleka ees õlle joomise ja lihtsalt logelemisega. Aga oh õudu, ikkagi ollakse sellise mehega koos! Täiesti iseenesest mõistetava asjana korjatakse ta musti sokke põrandalt üles, kasitakse, kammitakse ja poputatakse nagu see oleks igati normaalne võrdväärne suhe.

Põhjuseid on sellise nähtuse eksisteerimisel mitmeid. Mõne jaoks on see, et mees teda ei austa ja temaga halvasti ringi käib, hea elu hind. Seda kompenseerivad kallid riided, ehted ja soojamaareisid. Eriti jälgid on need ennast ülekaaluliseks söönud rikkad mehed, kes halvustavad ja alavääristavad oma naisi öeldes, et nad on kas paksud, koledad või lollid. Ju siis selle mehe peas on vaja oma võimu ja omandiiha kindlustamiseks ja parema enesetunde tekitamiseks sellist vaimset terrorit kasutada. Samal ajal need naised rügavad jõusaalis ja käivad kosmeetikus, et ikka ilusad ja kaubanduslikud välja näha. Selline suhe ei ole midagi muud kui toote/teenuse ja tarbija suhe ehk kes mängib muusikat, see maksab. Kuivõrd aga sellises suhtes olemine naise psüühikat laastab ja tema eneseväärikusele mõjub, on juba omaette teema.

Koos ollakse ka lihtsalt üksindusest või õigemini üksinduse eest põgenemiseks. Parem olla ükskõik kellega, kui üksi. Mis siis, et see tüüp ei ole naise liigast — ta on igav, tal puuduvad huvid, temaga võib-olla seks ei klapi (nii et salaja kujutled end kellegi teisega voodis) või miski muu ebaatraktiivne isiku- või kehaline omadus. Saan aru, kui ollakse koos, sest mõlemad on juba kõrges eas ja et mitte üksildast vanaduspõlve veeta, pannakse leivad ühte kappi. Kuid isegi siis valiksin ma üksinduse.

On ka inimesi, kes lihtsalt ei oskagi muud moodi olla kui suhtes ehk suhtesõltlased. Nad ronivad ühest suhtest teise, sest see on nende elustiil ja tihtipeale ei pane nad tähelegi, et nad on koos inimestega lihtsalt niisama. Olen näinud ka naisi, kes ühest suhtest teise minnes vormivad oma järgmise mehe sõna otseses mõttes eelmise järgi ehk samasuguseks nagu nad olid harjunud: panevad riidesse, õpetavad, kuidas mida teha ja ongi mees valmis. Ehk teatud mõttes on neil naistel terve elu üks mees, kuna suhted vahetuvad nii kiiresti ja vallaline ei jõuta vahepeal olla, siis otsitaksegi kogu aeg eelmisele suhtele sarnast koopiat.

Kurb on, et nii paljud naised lepivad vähemaga. Võib-olla, et kardetaks paaniliselt üksi jääda, sest teadupärast on Eestis mehi vähem kui naisi. Igatahes fakt on see, et liiga kergekäeliselt võetakse mehi oma tiiva alla. Tundub, et eesti naisele piisab, kui mehel on käed-jalad otsas ja ülejäänu suhtes pigistatakse silm kinni. Suhe peaks ikkagi olema üksteise austamisel ja armastusel põhinev kooslus, kus mõlemad pooled on võrdsed ja üksteist väärt.