Siinkohal tuleks ilmselt täpsustada, et mina arvasin nii. Ka teised meie klassi poisid paistsid jagavat üldiselt sama seisukohta, eriti tänu tema vallatule minikleidile, kuid siiski teatud reservatsioonidega. Peab tunnistama, et õpetaja Helerin ei sobinud just kauni beibe tüüppildiga, olles selleks pealegi veidi liiga vana.

Kuid temast õhkuv headus, siirus ning võibolla ka naiivsus mõjusid minusugusele noorele idealistile narkootikumidena. Nii mõtlen ma nüüd, aastaid hiljem, püüdes kainelt analüüsida oma elu kirglikumat tunnet.

Tookord polnud ma üldse arutlevaks mõtlemiseks võimeline. Kui ta oleks tulnud meile sügisel, poleks mõju ilmselt olnud päris selline, kuid kevad teeb ju alati armumise nii lihtsaks. Pealegi on kaheteistkümnes klass veel täiesti eriline, pannes küll teismelised tundma ennast elu täieõiguslike peremeestena, kuid andes samaaegselt esimese vihje nooruse lõplikusest. Kombinatsioon, mis sunnib vahel meeleheitlikeks tegudeks.


Kui arvate, et mu tulemused keeleõppes koheselt paranesid, siis tegelikult läks pigem vastupidi. Minu keskendumisvõime halvasid täielikult romantilised mõtisklused inglist nimega Helerin, kes pakkus mulle elu suurimat naudingut – täiuslikku igavest armastust. Sellist, millest ainult realismist rikkumatud teismelised suudavad unistada.


Võisin kogu tunni imetleda tema kauneid helesiniseid silmi, suutmata pärast meenutada ühtegi klassis arutletud teemat. Kui ta juhtus minu poole vaatama, siis teesklesin loomulikult usinat kuulajat, joonistades samaaegselt õpiku nurgale südameid ja inglikesi. Enda õigustuseks püüdsin vähemalt unistada inglise keeles õigeid ajavorme kasutades.


Mul ei olnud aimugi, kas Helerin märkas mu kiindumust, kuid see poleks ilmselt olnud raske vähegi kogenuma inimese puhul. Millisel muul põhjusel veel õpilane punastaks iga kord kui õpetaja tema poole vaatab? Või siis tolkneks igal vabal momendil ühe kindla klassi ukse läheduses.


Kooli lõpp lähenes kiire töö tähe all. Peale esimest paari nädalat suutsin ka mina oma unelmad veidi tagaplaanile suruda ning tõsisemalt eksamiteks valmistuda. Ei füüsika ega ka matemaatika polnud pooltki nii rasked, kui olin kartnud.


Kirjandi teemaga vedas ka uskumatult, sest sain kirjutada armastusest. Arvestades mu hingeseisundit, polnudki vaja teha muud, kui lülitada mõistus kaheks tunniks välja ning lasta alateadvusel oma hingest paberkoopia valmistada. Enne ära andmist tuli vaid mõned raamatutegelaste nimed ja viited lisada. Ma ei saanud kahjuks küll parimat võimalikku hinnet, sest ilmselt polnud tegelikud raamatukangelased piisavalt romantilised.


Nagu paljud teisedki lõpetajad, osalesin minagi kohusetundlikult mitmetel igavatel ettevalmistuskursustel.

Paar päeva enne viimast eksamit istusin õhtul koolis korrates ei tea mitmendat korda kellegi arvates tähtsaid fakte ja tõsiselt rõõmustades, kui õpetaja otsustas lõpuks tunni veidi varem lõpetada. Tüdinult klassist väljudes jooksis ootamatult üle mu näo üks vallatu õhtupäikesejänku, raputades mind järsult üles eksamiaegsest närvilisusest otsekui öeldes: ”Mängi minuga, kuni veel saad, sest varsti oled sa läinud!”

Astusin üle koridori lahtise akna juurde ning imetlesin koolitaguste villade kohale laskuvat päikest. Nooremate klasside lapsed mängisid hoovis kilgates palli, nagu minagi kaksteist aastat teinud olin. Mõtlemata kiiresti kaduvale lapsepõlvele ning elades kadestamapaneva järjekindlusega ainult tänases päevas. Sellel hetkel tundsin ilmselt esimest korda, et armastasin nüüd oma kooli võibolla isegi tugevamini, kui varem vihkasin.


”Ka mina armastasin seda vaadet.” Tuttav hääl, mis tõi mulle külmavärinad ihule. Helerin seisis mu kõrval ning vaatas samuti loojangut. ”Kas teadsid, et minagi olen selles koolis käinud? Ja viimasel koolipäeval nutsin sama akna juures.”


Pöördusin tema poole ja tahtsin vastata, kuid ei suutnud, sest temagi vaatas mulle otse silma. Oma maailma ilusaimate unistavate silmadega. Ühe igavikulise hetke, mis kuulub alatiseks mu kõige kallimate mälestuste hulka. Siis naeratas ta vaevumärgatavalt, pöördus ning läks, jättes mind täielikus segaduses aknalaua kõrvale seisma. Mõte, et see pilk kestis natukene liiga kaua, jäi mind vaevama kogu suveks.


Me ei kohtunud enam, sest Helerin ei tulnud lõpuaktusele. Oma viimasel käigul vanasse koolimajja viisin tema klassi ukse taha viisteist tumepunast roosi kirjakesega ”There is always someone who loves You.” Ning ütlesin meie alati lõbusale koolitädile: ”Jumalaga, madaam!” mille peale too mind sõbralikult kriiditükiga viskas. Sügisel alanud lõbus rebaseelu surus nukrad mälestused lõplikult kusagile sügavale mälestustevaramu põhja.



Eelmisel suvel, nüüd juba enesekindla kolmanda kursuse üliõpilasena, nägin Helerini ülikooli raamatukogu kohvikus.

Ta tervitas mind nagu vana tuttavat ning me veetsime nostalgilise pooltunni möödunud aegu meenutades. Helerin oli sama veetlev, nagu varemgi, kuid kuigi otsisin, ei suutnud ma enam leida seda ebamaisust, mis aastaid tagasi mu õpetaja nii eriliseks tegi. Võibolla oli see tegelikult hoopis osa minu lapselikest unistustest?


Kuid lahkudes naeratas ta siiski korra oma ingellikul moel kelmikalt silma vaadates ning mu äärmiseks üllatuseks suudles mind möödaminnes põsele, sosistades: ”Nende kaunite rooside eest!” Seekord jooksin talle järele.


Elu on elamiseks, mitte unistamiseks.