Minu argument on, et lapse karistamine talle füüsilise valuga selgeks tehes, et nii ei tohi, õpetab tegelikult vaid seda, et probleeme saab lahendada teisele haiget tehes. Tegelikult tuleb aga selgitada, selgitada, selgitada. Ja veelkord selgitada. Meie peres on lastel järelemõtlemise padi. Kui laps teeb pahandust, läheb padjale istuma ja mõtlema. Minu asi on minuti-kahe pärast lapse juurde tulla ja kogu situatsioon uuesti üle rääkida. Selgitada veelkord. Küsida lapselt, kas ta sai aru, leppida, teha musi-kalli-pai ja teema sinnapaika jätta. See tundus neile kui maailmaime! Lapsega nii rääkida, ta ei saa ju midagi aru.

Huh, ja see vanast stagnaajast tuntud luti või lusika suust läbi tõmbamine. Või veel hullem, vanaema õde mõtles, et on hea mõte natuke õuna närida ja siis see mu beebile suhu panna. Noh, et ta tükke kurku ei tõmbaks. Ilmselgelt nad ei teadnud, et umbes 96% inimestest põeb kaariest ja halvad hambad pole mitte kaasasündinud "haigus"?! Sisuliselt, kui sul on kaaries, ei tohiks oma last suule musitadagi, kuna kaariesepisik on säärane, et kolib beebi suhu elama ja ootab seal tasakesi hammaste lõikumise aega. Nii on halvad hambad ja ka varajased proteesid kindlustatud.

Plussiks ja meile eeskujuks on aga varakult mähkmevabad lapsed. Ma ei tea, kuidas see neil õnnestub, kuid mähkmetes kaheaastasi seal naljalt ei kohta. Nii ei kohanud meilgi kuldsel nõukaajal.

Mis veel silma jäi on suurtes kortermajades pisikeses korteris elamine. Koos emade-isadega. Ehk siis kui noor abiellub, jääb ta kas oma või oma kaasa vanemate juurde elama. "Sa kujutad ette, meile on nii mõnigi ette heitnud, et ajasime lapsed välja ja peenutseme mehega oma kolmetoalises kõigi mugavustega korteris," ütles mu haritud ja kaasaegne tädi mulle täiesti tõsiselt. "Noh ja siis, ma kavatsen oma lapsed kohe välja kolida, kui nad täisealiseks saavad," naljatlesin talle vastuseks.

Aga jah, säärast "häbi", et oma ema-isa vanadekodusse saadetakse, seal pole. Või kui keegi seda teebki, taunib seda terve suguvõsa. Ja suguvõsa on seal väga lähedane. Mitte nagu meil, Eestis. Minu kadunud vanaema õed on minu vanaemad, minu ema täditütred on tema õed, lähedus ja pere on primaarne ja seda hoitakse. Sugulussidemed on tähtsad ja kui abi vaja, on terve suguvõsa toeks.

Abielu on hinnas ja kooselu kui säärane taunitud. Mõned aastad tagasi oli kooselu ikka veel häbiasi, mida varjas terve suguvõsa. Nüüd, kui käisin, kohtasin mõnda noort, kes elas kooselus. Siiski pidavat nood üksikud juhtumid olema. Ja kui naine rasedaks jääb, siis oli abieluettepanek iga enda lugupidava mehe kohustus. Abielu tähendab ka seda, et koheselt antakse vabad käed laste tulekule. Mäletan, et kui sain oma esimese lapse ja too oli umbes aastane-kahene, küsis vanaema, millal siis teine tuleb? "Me ei taha praegu, otsustasime pisut ise ka olla ja vahet pidada," vastasin. "No pole midagi, küll teil õnnestub!" ütles seepeale vanema. Ta lihtsalt ei uskunud, et selline asi nagu "me ei taha praegu" on olemas, tema sai aru, et mul lihtsalt ei õnnestu rasedaks jäämine. Ja ei! Ta ei uskunud mind ka siis, kui talle pikemalt selgitasin, et meil, Eestis, saadakse lapsi vahel palju-palju hiljem.

Aga olenemata kõigest, armastan ma Valgevenet ja valgevenelasi oma südames piiritult. Mulle meeldib nende naivistlik maailmapilt, mulle meeldib nende robustne siirus, mulle meeldib ka nende ettevaatlikus mitte kedagi päriselt ja lõpuni usaldada, või julgus oma kategooriliselt erinevat arvamust kaitsta. Nad on tegelikult nii siirad ja head.