Hundiema klatšimisest: kust tulevad inimesed, kes kõik sinu kohta kuuldu sulle kohe ette kannavad?
Ma ei tea, kas selle käitumise põhjuseks on soov aususe järele — pakkuda „avatud kaarte“ ja võimalust reageerida, tahe intriige tekitada või lihtsalt rõõm haiget tegemisest. On teatud asju, mida on hea teada, et tagaselja räägitakse, aga suurem osa mõttetust klatšist ei ole väärt kuulmist. Ma ise leian, et kui ma tahan midagi teada, siis ma küsin ja palun endale teada anda, aga muu kajakate kisa võib rahus sinnapaika jääda ja eeldan, et enamik inimesi jagab mu seisukohta. Sõnas „eeldama“ on teatavasti aga sees „eesel“. See, et mina hindan ausust ja võin mõista püüdu tagaräägitavale info jagamisega trumpe kätte mängida, ei tähenda, et see oleks enamiku Heatahtlike Koputajate eesmärk. Suurem osa neist on ilmselt siiski pahatahtlikud.
Mul oli tööl olukord, kui pidin käsu korras mitmeid projekte läbi viima ja mõned neist tekitasid inimestes pahameelt. Eriti ühes, kes seda ka vaka all ei hoidnud ja mullegi ütles, kuidas see projekt talle ei meeldi. Meil omavahel siiski probleeme polnud, lahkhelid tekkisid ainult töisel pinnal. Ühel päeval tuli aga üks vähestest meessoost töökaaslastest küsima, kas ma tean, et X ei salli mind ja küsis, mis meie ajalugu on. Ma olin üllatunud ja rääkisin nagu asi on ning kuulsin seepeale, et teised olid selja taga arutanud, mis X-il minu vastu on. Tuli muidugi välja, et mitte midagi ja asi ongi nii nagu isegi teadsin — pinged on ainult projekti sisuga seotud. Mul ei olnud vaja teada mingitest hiljem ümberlükatud väidetest ja draamadest ja tagaseljajuttudest. Tulemuseks oli see, et mul oli emotsionaalselt hoopis raske nende inimestega koos töötada. Eriti selle Koputajaga, kes millegipärast õhinal mulle ette kandma tuli ja ma ei saa üldse aru, miks ta pidi seda tegema. Muud oletust ei oskagi pakkuda, kui et tahtis intriigi tekitada. Või hoopis mulle enda arves teenet teha? Tobe igal juhul.
Mu sugulane avaldas mõnda aega tagasi arvamusartikli, millele tuli üsna teravat vastukaja. Sugulane ise sellest midagi teada ei tahtnud, aga ikka leidus (huvitaval kombel taaskord meessoost isik!) koputaja, kes erinevaid kommentaare ja ekraanitõmmiseid edastas, ilma isegi mu sugulast tundmata. Enda arvates vist heade soovidega, aga tulemuseks olid väga sügavalt haavatud tunded ja stress. Miks leiavad mõned inimesed, et peavad enda jaoks täiesti võõrastele inimestele nende kohta käivat klatši edastama? Sama lugu on ju osade (staar)blogijatega, kes oma vabast ajast ilmselt ei käi pidevalt enda kohta käivat guugeldamas ja negatiivsust otsimas, aga ikka leidub pidevalt neid „häid inimesi“, kes tulevad ette kandma, mida kusagil Internetiavarustest leidnud on. Milleks? See on täiesti lasteaiavääriline käitumine — vaata kui hea sõber ma sulle olen, sest ma ütlen sulle, et Kati ütles Matile, et sina oled loll. Iseasi kui see info oleks kuidagi väärtuslik, näiteks sõltuks sellest elu või töökoht või muud olulist, aga see, et me kellegi suvalise inimese arvates paksud, koledad ja lollid oleme, miks see peaks kuidagi edastamisvääriline olema? Oleks ainult sel juhul kui inimene ekstra ise paluks, et olge head, rääkige, ma tahan teada.
