Läksin seda nähes väga kurjaks, sest see „kui naine vingub, on ta õige“ on samaväärne „kui mees peksab, siis armastab“ väitega ja taastoodab stereotüüpi, et naised ongi sellised. Selline „mõttetera“ vihastas mind mitmel põhjusel.

Esiteks seetõttu, et see näitab naisi teenimatult halvas valguses ja teiseks, sest noortele neidudele (ja ka noormeestele) jääb mulje, et naine/suhe peabki selline olema. Kui levib stereotüüp manipuleerivast, vinguvast, draamakuningannast naisest, on täiesti kindel, et selliseid ka hulganisti leidub. Ja pole siis ime, et perevägivallast rääkides ütleb ikka umbes iga neljas inimene sellisest üldlevinud uskumusest lähtudes, et ju ohver oli ise süüdi, sest ta vingus liiga palju, ajas mehe närvi. Millegipärast ei räägita sellist juttu meesohvrite puhul.

Pidevalt korratakse, et vaesed vägivaldsed mehed piinlevad igapäevaselt vingumürgituse käes, kuni ühel hetkel saab mõõt täis. Unustatakse aga hoopis see, et ainult meie ise vastutame enda tunnete ja reaktsioonide eest, mitte keegi teine. Ütleja ja käituja vastutab selle eest, mida ja kuidas ta ütleb ja teeb, normaalne inimene püüab seejuures muidugi võimalikult viisakas ja teistega arvestav olla. Meie ise aga saame valida, kuidas me selle vastu võtame. Tõstke käsi, kui olete kuulnud väljendit: „Ta ajas mu jooma!“. Ei ajanud sind keegi, kullake, sa ise hakkasid. Teine inimene võib käituda viisil, mis meile ei meeldi, aga enda reaktsiooni eest vastutad ainult sina ise. Ära süüdista teisi enda vigade eest!

Tagasi tulles algse teema juurde — naised ja vingumine — tahan öelda, et minu arvates on see kujutluspilt meisse nii sisse juurdunud, et igaüks usub seda. Naised kaasa arvatud. Seda taastoodavad filmid, raamatud, ajakirjad, laulusõnad, kogu kaasaegne meedia. Võiks sellest siis järeldada, et vinguv naine on uuema aja leiutis? Vargamäe Krõõt ju küll Andrest ei terroriseerinud? (Samas paarkümmend aastat hiljem Karin Indrekut küll.)

Täit tõde ei selgugi, aga ju peame järeldama, et alati, igal ajastul ja aegade algusest saadik on olnud erineva iseloomuga inimesi ja mõned lihtsalt ongi ebameeldivamad kui teised. Kahjuks kannatavad selle praeguse „kõik naised on vingujad“ stereotüübi all ka mõistlikud ja rahulikud sooesindajad, sest neid pannakse kõiki samasse patta, ei võeta tõsiselt, ei valita, sest pole piisavalt „õige“, on liiga igav. Samuti kannatavad mehed, kes arvavadki, et kõik naised on ühesugused, sest käituvad ise kogu aeg samamoodi ja põrkavad seetõttu samade tüpaažide otsa. Mulle tundub, et meie ajudes on omamoodi vingufilter, mis kõik argise jutu — arvamused, kommentaarid, ettepanekud, konstruktiivse kriitika — tõlgib virisemiseks. Kui mehele midagi naise jutus ei meeldi, saab see kohe vingumise sildi külge. Sellega koos muutub naise ükskõik kui asjalik ja arukas ettepanek/arvamus tühiseks, vingumise silt pisendab seda ja naist ennast. Muudab öeldu ja ütleja enda millekski/kellekski, mida ei tasu tähele panna. Lapseks või loomaks. Iseendaga võrdeks peetavate juttu me ju arvestame?!

Küllap tõlgendavad paljud ka minu arvamust läbi vingufiltri, aga ma tahan öelda — ärgem taastootkem seda stereotüüpi! Suhtume teineteise austusega ja võtamegi vingumist kui iseloomuviga, mitte soospetsiifikat. Filtrita elu on hoopis värvilisem ja toredam.