Hundiema põrutab: seks tundub pigem mõttetu gümnastikana, pole vaja seda üle tähtsustada!
Püsisuhtes olles järgneb mesinädalafaasile alati argipäev, aga kui see paljudes frustratsiooni tekitab, siis mulle pigem meeldib see mõnus rutiin ja pingevabadus. Õnneks elukaaslane on sama meelt. Võite nüüd öelda, et oh, oleksid sa kogenud tõelist kirge ja maailma parimat seksi, küll siis teisiti mõtleksid, aga ma tõesti kahtlen selles. On hea, et inimestel on erinevad libiidod, sest kuhu maailm muidu jõuaks, kui juhinduksime ainult hormoonidest? Ilmselgelt sinna, kus me praegu oleme — ülerahvastatud planeedini ja pornotööstusest rikutud arusaamadeni lähisuhete olemusest.
Kõigest sellest tulenevalt on mul olnud raske mõista neid tuttavaid, kes seksi nimel on olnud võimelised tegema tohutuid lolluseid ja draamasid. Kord jättis mu tuttav oma elukaaslase maha, sest see polnud voodis piisavalt hea. Kõik muu nende suhtes oli hea, aga vot klappi voodis polnud. Üks asjapool oli kusjuures asjaga rahul ega saanud arugi, et midagi oleks viga olnud. Tema oleks olnud nõus õppima, käsklustele alluma, koos näiteks teraapiasse või tantralaagrisse minema, aga teine ei viitsinud pingutada. Kui klappi pole, siis tuleb lihtsalt valida teine kaaslane, arvas ta. Ja mina pole ilmselgelt mingi arvustaja, sest ma ei mõista seda, aga ma ei saagi mõista, sest minu huvi selles valdkonnas on vähene. Nagu ei mõista ma ka tegelikult teist tuttavat, kes juba pikemat aega vaevleb raskes armukolmnurgas, sest hea inimesega on keskpärana seks, aga teisega, kellega ta mingil tingimusel muidu suhtes olla ei tahaks, on seks nii hea, et kuidagi ei saa end sellest inimesest lahti rebitud. Nii et kõik kannatavad ja elavad edasi, draama on elu igapäevane kaaslane. Ratsionaalselt kaaludes on kõrvalt lihtne öelda, et äh, mis sa jändad, saada see jobukakk kus see ja teine ja keskendu parem inimesele, kellega sa tegelikult ka koos olla tahad. Aga kui ongi sellised hormoonid, mis pea segamini keeravad ja magada ei lase ja ainult järgmisest füüsilisest kohtumisest mõelda lasevad? Mida siis teha? Pigem siis juba kogu mürk organismist välja kurnata ja pärast hormoonide vaibumist uuesti rahulikult edasi elada?
Viimasel ajal on erinevatest mõtteavaldusest tihti läbi käinud vaba suhte küsimus — kas see emotsioonideta ringiseksimine tõepoolest töötab? Mulle on pigem jäänud mulje, et ei tööta, sest kõigil mu tuttavatel on oma fuckbuddyde vastu varem või hiljem mingid tunded tekkinud või omanditunne peale tulnud. Üleseksualiseeritud maailm sisendab meile, et ainult füüsiline on see, mis loeb ja nii ei oskagi paljud inimesed oma seksuaalsusega seotud emotsioonidega toime tulla, sest see pole miski, millest eriti räägitaks. Asi taandub jälle sellele, et iseenda ja oma (potentsiaalse) partneri vastu peab aus olema — kui ongi madal libiido või teise inimesega klapp puudub, pole mõtet edasi punnitada ja teha nägu, et oled mingi seksijumalanna või, veel hullem, et teine seda on. Kõige parem oleks, kui saaksidki kokku sarnased inimesed — „kord kuus on piisavalt“ suhtumisega omavahel ja üliseksuaalsed inimesed endasugusega ning kõik ootused-lootused oleksid läbi räägitud. Oleks tore, kui uus põlvkond julgeks omavahel ausalt suhelda ning „pane silmad kinni ja mõtle isamaa peale“ ja teistpidi jällegi üliseksuaalsete inimeste lõtvades elukommetes süüdistamine jääks pigem minevikku. Lõppkokkuvõttes võiks üldse vähem põdeda ja seksi mitte üle tähtsustada.
