Hundiema põrutab: sina, "ma suitsetan ja joon ainult laupäeviti", oled tegelikult paras sõltlane!

 (20)
Suitsetajad
SuitsetajaFoto: Vallo Kruuser

Frank Sinatra oli väidetavalt inimesena ebameeldiv, aga mulle meeldivad mõned tema mõtteterad. Näiteks see, et ta pooldab kõike, mis aitab õhtu üle elada. Olen ise samuti jõudnud järeldusele, et pigem tolereerin leebeid pahesid ja harjumusi, kuni sellega ainult ennast kahjustatakse ja keegi ei kannata. Ja samuti eeldan ma, et inimene tunnistab, et ta on millestki sõltuvuses. Taeva pärast, ole, me kõik oleme millestki sõltuvuses — trennist, šokolaadist, saiakestest, klatšist, kohvist jne.

Oma nõrkuste tunnistamine käib inimeseks olemise juurde ja nende tunnistamine muudab meeldivamaks suhtluskaaslaseks. Mis mulle aga üldse ei sümpatiseeri, on see „ma ei ole suitsetaja, ma teen ainult pühapäeviti/purjus peaga/seltskonnas/halva filmi ajal/igal noorkuu loomise ajal“ või „ega ma ei ole alkohoolik, ma võin vabalt ilma olla, isegi kuu aega võin vastu pidada“, samal ajal kui iga teine sotsiaalmeediapostitus on sellest, et jälle jõid kellegagi veini või kuidas väga tahaks või mida täna ikka „söögi kõrvale“ osta või kuidas eilne läks ikka natukene käest ära, hihhii, see teine pudel oli vist ikka liiast. Kullake, Sa oled ilmselgelt nikotiinik/alkohoolik! Kusagilt lähevad ikkagi piirid naeruväärsuse, enesepettuse ja tõsise sõltuvuse vahel.

Mulle tundub, et mingi piir ületatakse selles punktis, kus enam millestki muust inimesega rääkida pole. Eriti teravalt paistab see silma kanepisuitsetajate puhul. Ma olen täiesti nõus sellega, et nad ongi enamasti meeldivad rahulikud tüübid, kellega mingit probleemi pole. Ainult et tõelise kanepisõltlasega saab rääkida ainult kanepist. Ise nad seda ilmselt ei adu ja teiste omasugustega koos aega veetes ei torka see vast ka silma, aga kõrvaltvaataja näeb, et ainsad jutud keerlevad ümber selle, kust saada uus doos, kellel on parasjagu kraami või diiler läheduses, millal viimati tehti ja milline puru oli. Kui uim on sees ja uue hankimisega kohe kiiret pole, räägivad tõelised sõltlased peamiselt legaliseerimisest ja sellest kui hea kanep ikkagi on.

Seotud lood:

Ma pole põhimõtteliselt legaliseerimise vastu, minu arvates on väga häid argumente kanepi raviomaduste kohta ja ma hea meelega kuulaks asjalikumat ühiskondlikku diskussiooni, aga mind häirib kõrvalt vaadates, kuidas need sõltlased ise ei adu, et nad ongi sellised, millisteks vastased stereotüüpset kanepivenda peavad — aeglased, uimased, sundmõtetega, paranoilised. Näen pidevalt, kuidas üks mu tuttav väga „roheline“ rastamees ainult legaliseerimisest suudab rääkida ning leiab oma väidete kinnituseks mingeid täiesti müstilisi internetilehekülgi.

Allikakriitilised ja väidetes kitsaskohti leidvad inimesed saavad kurja sõimu ja paranoiade osaliseks. Diskussiooni kui sellist ei toimu.
Sõltlased kaotavad oma tõsiseltvõetavuse selles punktis, kus nad enam oma sõltuvust ei kontrolli, sest siis hakkavad nad ennast ning teisi petma ja sõltuvus võtab nende elu üle. On sõltuvusi ja pahesid, mis tõesti aitavadki „õhtu mööda saata“ nagu Sinatra ütles ja mis oma olemuselt kõrvalseisjaid ei tohiks segada.

Kahjuks on narko- ja alkoholisõltuvused siiski enamjuhtudel need, mis seda teevad. Lähedased kannatavad. Ise seda lähedalt näinu ja kogenuna tean, et midagi ei saagi ette võtta, kuni inimene ise end aidata ei taha ning enesepettust ei lõpeta. Siinkohal parafraseerin tsitaati ja ütlen, et pooldan kõike, millest sõltuvuses olemist inimene ise tunnistada suudab, sest kuniks ta seda teeb, endale oma sõltuvust teadvustab ja selle üle nalja suudab visata, pole ta veel täielikult sisse imetud ning on võimeline enda ning teiste abiga sellest vajaduse tekkides välja tulema.