Hundiema põrutab töllerdavatele jalakäijatele: astuge eest, ma olen ema!

 (72)
Mustamäe vastlad
Pilt on illustreerivFoto: Andres Putting

Olen oma senises elus sarnaselt paljudele teistele kirunud kärutavaid emmesid, kes jalgrattarajal töllerdavad või mitmekesi reas jalakäijate tee kinni panevad või üldse väga ülbelt teistest üle sõidavad. „Miks nad peavad niimoodi laiutama,“ olen mõelnud. „Miks nad ei võiks olla mujal ja mitte segada?“ See on üks neid olukordi, mille puhul kehtib tarkusetera — kõnni miil teise kingades, siis saad aru. Nüüd mul ongi peaaegu tutikas beebi ja võimalik emade kärumaffia tagamaid lahata. Olgu, mitmekesi reas laiutavad kärutajad ärritavad mind endiselt ja jalgrattarajale ma siiski ei tüki, aga küllap jään nüüd ise paljudele jalgu ja nemad saavad oma peas pidada vihakõne nõmedate käruemmede teemal.

Millest ma olen vangerdades aru saanud? Korralik vanker on nagu tank, see tahab otse sõita. Lisaks on kahju teha äkilisi suunamuutusi ajal, mil laps on just magama jäämas ja loksutamine võib ta üles ehmatada. Nii loodabki enamik emasid, et vastutulijad astuvad teelt, sest neil on seda hoopis kergem teha. Lisaks on jalakäija selline huvitav loom, kes üldiselt otse ei kõnni, vaid vingerdab, teeb äkilisi suunamuutusi ja lainetab siia-sinna. Paljud on ninapidi mobiiltelefonis ja üldse ei adu, kuhu astuvad. Ole siis hiromant ja ürita ennustada, kus vastutulija parasjagu vankriga kohakuti jõudes teel paikneb. Mõnikord teen vastavas meeleolus olles sotsiaalseid eksperimente ja sõidangi uhkelt otse, et näha, kas ja millal märgatakse teelt astuda. Mõnikord juhtub see napilt enne kokkupõrget ja enamasti kaasneb sellega üllatunud-hävitav pilk. Nii ülbe ma muidugi pole, et rahvamassis eestminejatele pahkluudesse põrutaksin. Viisaka inimesena suudan siiski hüüda, et „palun laske läbi, siit ma tulen!“, enne kui kaasliikleijaid alla asun ajama. Tegelikult mahume me kõik ära, natuke teistega arvestamist teeb elu ainult kenamaks.

Seotud lood:

Mis on järeldus? Ega me keegi ei taha muutuda nendeks, keda oleme hukka mõistnud või kelle tegude peale viltu vaadanud. Ka negatiivne eeskuju võib olla väga sütitav. Natuke napakas näide, aga kui dekaad tagasi sai mu tollane hea tuttav lapse ja mina tema üleni võssa kasvanud ning hoolitsemata kulmude kohta julgesin märkuse teha, sisises tema mulle vihaselt: „Saa ise laps, küll siis näed!“ Saingi ja kuna see tollane sisin on siiani meeles, hoolitsen oma kulmude ja üldse väljanägemise eest kohe suurema hoolega.

Khmm, aga kui tagasi pöörduda endise teema juurde, siis kuigi oleks tore vähem hukka mõista ja enam mõista püüda, on enese käitumine ning suhtumine ikkagi enese teha. Kaasinimest ei muuda mingi nipiga. Kindlasti ongi olemas suur hulk naisi, kes arvavad, et lapse saamine tõstis nad priviligeeritud seisusesse ning ülejäänud maailm ning eelkõige valitsus peab neile punase vaiba maha rullima, teed andma ja rahaliselt aitama ülal pidada. Mina nende eest rääkida ei saa ja emastaatus mind vastu rinda peksma ning kaasinimesi kõrvale tõukama ei pane, tahtsin lihtsalt diskuteerida selle üle, et lapsekärumaffial võib olla ka teisi, tehnilisi põhjuseid. Olen igati tänulik neile, kes vabatahtlikult minu jalutusteelt kõrvale astuvad ja uksi avavad, elu on tõesti hulga lihtsam, kui oleme üksteise suhtes tähelepanelikumad. Katsun siiski vähem teistest eeldada ja eelkõige endale loota, nii hoopis hõlpsam ja vihastada saab vaid iseenda peale.