Hundiema saatusest: "ju nii pidigi minema" ja "iga halb on millekski hea" suhtumine on täielik pläma
Teismelisena uskusin saatusesse ja ettemääratusse. Sellesse, et minu tee on juba enne mind paika pandud. Tagantjärgi mõtlen, et enne ülikooli ja kodust kolimist oligi mul üsna vähe kontrolli oma elu üle ja kui olla harjunud sellega, et keegi teine (siinkohal lapsevanem) teeb kõik otsused ning käseb-poob-laseb, on loomulik nähagi maailma must-valgena ja uskuda millessegi või kellessegi, kes valvab valvajat või teisti öeldes — on suurem kui meie ja peab meid silmas. Iseenda elu enda kätesse võtta ja selle eest vastutama hakata on oi kui raske! Ikka tahaks ju kedagi teist süüdistada — kasvatust, geene, valitsust, kliimat… Sest iseennast süüdistada pole üldse nii tore ja vastutusekoorem on rõhuv. Nii tahaks selle aeg-ajalt kellegi teise õlgadele anda ja kraesse lükata.
Nüüdseks võtan teisi iseenda elu ja emotsioonide eest vastutama sundimist arguse ja abitusena ning mind väga vihastab igasugune eneseabiõpiklik kamarajura, mida hirmus paljud inimesed levitavad. Enamik meist jälestavad reklaame, telefonimüügimehi, kaubanduskeskustes teenusepakkujaid, pähemäärimist, pealesurumist, ärarääkimist, aga minu jaoks on new age ja saatuseusk sama tüütud kui kõik muu eelnev. Oli olukord, kui tegin lähedasele teene ja sain selle eest karistada. Kui selle üle pahandasin, sain kuulda, et “järelikult oli mu ellu just sellist õppetundi vaja” ja “iga asi on millekski hea”. Ärritunud inimene ei taha kuulda, et “ju siis nii pidigi minema” ja “kellelegi ei anta raskemat koormat kui ta kanda jaksab”. Kes annab? Kes teab kui palju keegi kanda jaksab? Kujutleme olukorda, kus naine kaotab lapse ja talle öeldakse, et “ju nii siis oligi määratud ja parem”. Kelle jaoks parem? Kes määras?
Eriti õõvastav on veel see jutt, et iga laps valib ise oma vanemad. No halleluuja, päriselt? Millal see hetk on, millal valida saab? Enne eostamist on kõik lapsed kusagil lastemaailmas ja istuvad ning annavad allkirja, kelle juurde nad soovivad minna? Miks me kõik siis endale ideaalseid vanemaid ei vali või mõne rikkuri perre ei sünni? Ahjaa, sellele on vastus olemas — “sa said sellise elu, et sellest midagi õppida”. Hmm, järelikult need beebid, kes beebimaailmas oma tulevasi vanemaid valivad, otsustavad ka selle üle, mida neil elus õppida tuleb ja teevad oma valiku kõikide maailma inimeste vahel sellest lähtuvalt. Seda teooriat edasi arendades valime ilmselt ka oma välimuse, seksuaalse orientatsiooni, isikuomadused. Ikka kõik Ülima Eesmärgi ja Kõigel-On-Põhjus tõttu. Küll me pidime enne sündimist palju tööd tegema ja vaeva nägema! Ja kõik selleks, et saaks õppida väärkohtlemise läbi oma joodikutest vanemate poolt.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Mulle meeldib, et inimesed teevad tööd iseendaga, leiavad tunneli lõpust valgust, loevad eneseabiõpikuid ja aitavad ennast ning teisi. Paljud neist nõuannetest on sellised, mida võiksid kõik iga päev teha — rohkem naeratada, positiivsemalt mõelda, lahendusi otsida virisemise asemel jne. Aga kas on vaja oma saatuse- ja ettemääratusejura ajada igas olukorras, pealetükkivalt, targutavalt, mõtlemata korrakski sellele, kuidas need sõnad kuulajale mõjuvad ja kas antud situatsioon on ikka kohane? Keegi ei ütle ju oma ema matnud inimesele, et “ju nii pidigi minema” ja “iga halb on millekski hea”! Miks siis sedasama öelda lapse kaotanud naisele?
