Hundiema sõnum õnnetusekraaksujatele: maailmalõppu veel ei tule, inimesed. Ausõna!


Hundiema sõnum õnnetusekraaksujatele: maailmalõppu veel ei tule, inimesed. Ausõna!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Mina olen realist, olen valmis kordaminekuteks, aga teadvustan endale, et alati võib ka viltu minna, sest statistika kohaselt alati kellelgi läheb ning tõenäosusteooria järgi võin see ka mina olla.

Natukene ärritab, kui tõden rahulikult, et minuga võib halvasti minna ja keegi ehmunult hüüatab, et nii ei tohi mõelda, ära mõtle nii. Nagu eitamine aitaks sündmuste vältimisele kaasa. Saan aru, positiivse mõtlemise jõud, pluss füüsikaseaduste kohaselt on energiate liikumisel tõepoolest mingi mõistetav aluspõhi, aga nemad omakorda ei saa aru, et realistlik suhtumine on minu jaoks rahustav. Kui ma tean, kui kergesti halvad asjad võivad juhtuda, on mul positiivse sündmuste kulu üle seda enam heameel. Optimiste ma kuigivõrd mõistan, kuigi arulage positiivsus ja silmade kõigele reaalsele kinni pigistamine tunduvad lapsiku ja jaburana.

Viimase nädala sündmuste valguses tahaksin rääkida hoopis inimrühmast, keda ma ei mõista ega suuda seedida ja need on õnnetusekraaksujad, siilid paanikaosakonnast. Võiks jääda mulje, et need elutsevadki ainult koomiksis või internetisügavuses, kui ma mõnda neist isiklikult ei teaks. Te teate, millistest inimestest ma räägin. Sellistest, kes alati hüsteeriasse satuvad, maailmalõppu ennustavad, paanitsevad, teisi (endasuguseid) hirmust tagajalgadele ajavad ja samas mitte midagi ette ei võta. Õnnetusekraaksuja teismeline tütar läheb klassiõhtule ja kodus läheb (tagaselja) lahti paanika — raudselt ta seksib praegu kellegagi, kõigiga seksib, ilma kaitsevahendita. Joob täis ja laseb kõigil endast üle käia. Jah, ja siis on tal titt taga ja mina pean ta üles kasvatama ja ohsaissand, mida naabrid mõtlevad — teismeline saab lapse. Õnntusekraaksuja teismeline poeg jääb peale kooli kauemaks sõbra juurde — raudselt teevad seal narkot. Jah, süstivad ennast. Ja siis lähevad autoga rallitama ja sõidavad sõbra vanemate auto katki ja mina pean pärast kinni maksma ja mida küll naabrid mõtlevad! Õnnetusekraaksuja iga sotsiaalse ja/või poliitilise muudatuse eel — ohsaissand küll, nüüd hakkavad omasooiharad lausa tänavatel lastele ligi tikkuma, ühtegi wc-sse ei julge enam minna, äkki tikuvad mulle ligi, naised kasvatavad endale habeme, mehed hakkavad kleitidega käima, maailmakord pöördub pea peale, meie noored teevad kõik mustadega lapsi, eestlased surevad välja ja suitsuvorst kaob ka poodidest ära!

Seotud lood:

Õnnetusekraaksuja loeb lehest, et peaministrile (keda ta ise on kogu aeg kirunud) tehti umbusaldusavaldus ja hakatakse moodustama uut valitsust — no nüüd tuleb vasakpoolne valitsus, sõda tuleb, Venemaa tungib meile kallale, Stalin ärkab surnuist üles, astmeline tulumaks ja Brežnev ja suurem vägistamine, raudselt tikuvad mulle ka kallale. Kõige ärritavam omadus nende paanikaosakonna hullude juures on see, et nad ainult hädaldavad, spekuleerivad, liialdavad ja kütavad end ning teisi üles, kuid ei süvene absoluutselt reaalsusesse. Enamikke nende hirmudest annaks vaidlustada ja isegi ümber lükata, kui natukene lugeda, inimestega rääkida, otseseid küsimusi küsida, targemaid kuulata, kas või guugeldada, aga ei. Sest et kedagi ega midagi ei saa uskuda, kõik on ära ostetud, kõik on kokkumäng, vandenõu ja ainult tema on üks lilleke pasameres, kes asjadest õigesti aru saab ja teda, vaesekest, mitte keegi ei kuula. Lugu karjapoisist, kes asjata hunti hüüdis on nendesugustele hulludele vist teadmata. Aga hoidku taevas selle eest, kui sellise õnnetusekraaksuja mõni ennustus peaks täide minema! Siis ei kuule aastate kaupa muud, kui — aga ma ju rääkisin!

Kriitikavaba optimism ei hoia ühtki häda ja õnnetust ära, sest tõenäosusteeria töötab ka nende puhul. Pealegi on optimismist mõnikord rohkem kahjugi. Ega keegi ei tahtnud uskuda, et teine maailmasõda on tulemas ja kui ta siiski algas, arvasid optimistid, et see on poole aastaga läbi. Ainult head uskuvad inimesed ei suuda tänaseni uskuda, et stalinismi kuriteod ja küüditamine on sellisel määral aset leidnud. Ju on millestki valesti aru saadud! Sinisilmne optimist saab suurema tõenäosusega surma kui realist, aga samas on lootus ja heausklikkus see, mis Ameerika Ühendriikidele aluse pani kõikide nende õnneotsijate ja optimistide sissevoolu näol. Optimistide ühiskond põkkub väga valusalt nendega, kes on põgenenud reaalsuse eest ja tulevad hoopis teistsuguse maailmanägemusega. Samas võtaksin iga kell luurele pigem kamba optimiste kui paanikakülvajaid. Viimased on tihtipeale harimatuse tulemus ja valjuhäälne loll on üks hirmus tegelane. Üks selline suudab oma sõnumit kordades enam levitada kui rahulik tark. Ta on kui kihvtine piisk lombis, mis ringidena üha edasi ja edasi oma mürki levitab, kuni nõrgema immuunsusega inimesed ei saa isegi aru, kuidas nad järku sellisesse pimedusse nakatunud on.

Maailmalõppu veel ei tule, inimesed. Ausõna. Hingake sügavalt sisse ja välja ning enne paanika külvamist võiks natukenegi süveneda ja lugeda. Ka head ja õiged ennustused ning arvamused jäävad hundi hüüdmiseks, kui seda iga asja peale valjuhäälselt ja ülevõimendatult teha.