Hundiema tunnistab: mõnikord ei taha ega jaksa enam ema olla — tekib soov lahkuda ja uks sulgeda

 (58)
Hundiema tunnistab: mõnikord ei taha ega jaksa enam ema olla — tekib soov lahkuda ja uks sulgeda
FreeImages.com/Milan Jurek

Mul oli esimesed kolm kuud ideaalselt ööund magav laps — paned õhtul voodisse, sahmib natuke ja jääb ise magama, tahab öö jooksul üks või kaks korda süüa, aga muidu on tundide kaupa sügavas unes, mida ei häiri suurt mitte miski. Mida aeg edasi, seda halvemaks on ööd aga läinud.

Targemad väidavad, et äreva ööune üheks põhjuseks võib olla käesolev kiire arenguetapp ja alati saab süüdistada hambaid. Minu lapsel näikse kogu aeg mingi etapp käsil olevat — kolmekuuselt õppis end keerama, neljakuuselt roomama, samal ajal tuli ka esimene hammas. Nüüd seitsmekuusena on neli hammast suus, tormab käpuli ringi nagu püssikuul ja seisab ainult ühe käega end toetades. Kogu selle füüsilise aktiivsuse jäljed on öösiti nähtavad. Nimelt juhtus seoses keerama õppimisega see, et laps keeraski end unefaaside vahetudes kõhuli ja ärkas nutuga üles. Natuke hiljem oskuste arenedes lisandus end poolunes käpukile ajamine, nüüdseks on tavaline, et igal poolunehetkel hakkab laps enda meelest kusagile tormama ja kui takistus vastu tuleb, on häda käes.

Paremal juhul jääb sinnasamma uuesti kõhuli magama või saan ta kerge vaevaga uuesti selili keerates magama, halvemal juhul ärkab ta täiesti üles, ronib võrekaäärele püsti ja nutab. Sellisel juhul on uuesti magamapanek hoopis pikaaegsem protsess. Seda nalja, et ta ise uinuks, eriti ei ole. Pisemana pani pöidla suhu ja jäi magama, aga millalgi unustas pöidlaimemise oskuse ära. Lutti pole ta kunagi võtnud. Õnneks on sekka häid öid, mil pean ainult mõned korrad ärkama, aga viimase hamba tulekuga olen juba ligi nädala pidanud igal ööl tunni-kahe tagant reageerima. Umbes kolme-nelja ajal läheb tal mõnikord uni üldse ära ja istumegi tund-paar üleval, kuni ta uuesti uniseks muutub.

Seotud lood:

Võite isegi arvata, et kerge see ei ole. Istudki mitmendat ööd järjest hämaras magamistoas, süles pooleunes siplev ja ägisev laps, kellest tead, et võrevoodisse asetades järgneb nutt. Midagi teha ei oska, abitustunne muudab vihaseks. Nii oledki vihane eelkõige lapse peale, sest kuigi tead, et sellises vanuses ei oska ta veel jonnida ega tee meelega elu keeruliseks, siis ikkagi tundub, et ta kiusab. Tuleb soov talle tagasi teha, kuigi see on eriti jabur, sest tema ju ei saa aru, mille eest teda karistataks ja näiteks üksinda nutma jäetakse. Olen proovinud seda unekooli õpetust, et jätad lapse voodisse ja käid ainult rahustamas, aga paned iga kord uuesti pikali, kuni ta lõpuks magama jääb/end magama nutab. Meie puhul see ei töötanud, sest esiteks ei suutnud ma väga kaua seda nuttu taluda ja teiseks tundus utoopiline, et laps suudab üldse ise rahuneda, kui ta minu lahkudes kolme sekundiga püsti seisab ja hüsteeriliselt karjub.

Elukaaslane, kes julgeb niigi ärritavas situatsioonis köhatada või kolistada, saab tigedate mõtete osaliseks. Samuti kõik ideaalsed emad, kelle ideaalsed lapsed ideaalselt magavad. Ja muidugi eelkõige süüdistad siis iseend, et ei hakanud juba sünnist saadik unekooli tegema ja oled lapse kindlasti kuidagi vussi keeranud. Mõnikord ei taha ega jaksa enam ema olla ja tunned igatsust välisuks selja taga kinni panna ning minema minna. Mõnikord natuke vihkad oma last ja elu. Emaarmastus on ikka üks võimas asi, muidu oleksid vist pooled emad plehku pistnud. Selleks ei valmista noori emasid keegi ette, ikka räägitakse ainult roosamannast ja ninnunännust. Lohutav on teada, et selliseid rahutu unega lapsi on tegelikult palju ja kõik emotsioonid on normaalsed. Viha on okei, selle reaalselt lapsele suunamine muidugi pole. Targemate sõnul aitab aeg ja järjekindlus. Loodan, et hiljemalt rinnast võõrutamise järel saab lapse magama harjutada. Vähemalt on mu laps ärkvel olles üks igavene rõõmupall ja särasilm ja ma armastan teda kogu südamest, isegi rasketel öödel. Siis on see ainult natuke keerulisem.