Hundiema ulub: miks te ometi lastega rääkides kätude-lallude-punnude-mässude asemel päris sõnu ei kasuta?!

 (140)
Beebi
BeebiFoto: Tanel Meos

Minu üheks huviks on keeled, grammatika ja sõnade päritolu, tõenäoliselt juurdlen igapäevaselt keskmisest inimesest rohkem õigekeele ja öeldu tähenduste üle. Lisaks olen ikka arvanud, et korrektne kõnepruuk näitab austust ja viisakust enda ning kaasvestlejate suhtes, sestap ka mõningane pedantsus.

Argisituatsioonidest leiab küll ja veel kõrvu ja silmi riivavat. Toome või näiteks sõna rinnahoidja, mida väga tihti kõnes kasutatakse mitmuses (rinnahoidjad) ja tekib küsimus, mitu paari siis korraga selga pandi. Tegelikult on see aga süütu eksimus ja pigem ajab naerma, kujutledes, kuidas möödaminejatel kihtide kaupa rinnahoidjaid seljas on.

Kus aga ihukarvad eriti püsti tõusevad, on kõnepruuk seoses beebide ja lastega. Arutasime teiste tundliku keelekõrvaga emadega, et see kolekeel on imbunud ka olukordadesse, kus see mitte olema ei peaks. Näiteks rasedatele suunatud loengutes, kus ettekandjast meditsiinitöötaja räägib ainult tibudest, tissidest, kõtudest ja kätudest. Sain ise sellise kogemuse osaliseks ja on saanud teisedki tuttavad. Kuulamise ja süvenemise asemel hajus tähelepanu ja muutus hoopis sobimatute väljedite loendamiseks. Paljudele selline käitumine kahtlemata sobib, aga minul tekkis tunne, et mind koheldakse asjalikust jutust aru saava täiskasvanud inimese asemel nõdrameelse ja haige patsiendina. Ütle siis veel, et rasedus pole haigus! Ka lapsed on palju arukamad kui me arvame ja minu arvates väärivad nad sama palju austust kui täiskasvanud, sestap püüan enda järelkasvu juurutada võimalikult korrektset sõnavara ja kätude-lallude-punnude-määde-muude asemel kasutada päris sõnu. Saan aru küll, et oma laps tundub nii väike ja armas, et tema kehaosad ja ta ise on hoopis midagi erilist, midagi sootuks väljaspool tavalist maailma ja argisõnad tunduvad liiga rohmakad, aga nunnusust saab väljendada ka omadussõnade lisamisega, näiteks kätu asemel öeldagi "väike armas käsi". Ka loomanimede asendamine häälitsustega on mõnes mõttes loogiline, aga sõnavara arendamise mõttes ebapraktiline.

Seotud lood:

Mõnikord tulevad sõnade ületitestamisel hoopis uued, soovimatud tähendused. Näiteks kuulen ikka ja jälle lauseid "lähme pissule" ja "teeme pissu ära". (Ja noh, sõnaväänutus "pissale" pole üldse parem.) Pissu on teatavasti eufemism naissuguosade kohta ja pissut ära teha on enam kui veider. Kui juba on lapsesõna urineerimise kohta, siis miks pissimisest veel omakorda pehmem väljend olema peaks? Eriti kui see hoopis öeldu sisu muudab. Minu enda kiiks, mis parata. Teistele ei lähe ma nende kõnekasutust ette heitma ja rääkigu, kuidas tahavad.

Kui aga saaksin ühe sõnakoletise ära keelata, siis oleks selleks värdväljend "mässu". Sõna mähe käändub teadupoolest mähe-mähkme-mähet ja seda pole üldse keeruline meelde jätta. Väga palju kasutatakse väärat sõnakuju "mähud" ja "mähkud2, mis on küll kõrvale kole kuulata, aga vähemalt on sarnasus algkujuga nähtav. Sõnavärd "mässu" aga ei oma mitte mingit loogilist seletust ega suupärasust. Tihtipealt kasutatakse seda jõledust veel mitmuses, nii et lapsele pannakse millegipärast ümber "mässud", mitte üks mähe korraga. Õnneks/kahjuks mulle keegi keelamisõigust andnud pole, nii et mul jääb üle vaid ohata ja ise paremini rääkida.