Ihuideaalid — dieedid ja liivakellafiguur

Katkendeid raamatust LÄBI RASKUSTE ILU POOLE: Taevas paistab päike, paistab minule… 30ndate näljastreigid ei kuulunud küll iga inimese päevarežiimi, kuid ülearuseid rasvu ei lastud ka tekkida. Dieedid olid endiselt päevakorras — majanduslikultki mõistlik, kui see olnuks peamine.

Põhiline oli siiski hea figuuri säilitamine ja loomulikult mõtlesid dieedi ja spordi peale eelkõige need, kes ei pidanud igapäevaselt tehastes rühmama, vaid patseerisid mööda kuurorte ja mängisid paljasäärselt ning lühikestes pükstes tennist. Oma veel kahvatule näole võidi määrida juba Guerlaini päevitusvaba toodet Teint Doré par le Soleil ja ihu kaitsta päikesekreemiga.

Kellel eelmise kümnendi ägedatest rindade mahasurumise katsetest hoolimata veel üht-teist alles oli, sai proovida uusi rinnahoidjakorve ja lõpuks jõudis isegi korsett naiste garderoobi tagasi.

Mae Westi meelas liivakellafiguur orientiirina silme ees, saatis seda dekaadi hõrk seksikus. Riided pigem voogasid ümber kehavormide, mitte ei liibunud, kuid vägevast väljanäitusest rääkida oleks liig. Kurvikus polnud enam sugugi põlastusväärne. Lausa vastupidi — nüüd ei šokeeritud enam ekstravagantsuse, vaid salaja hõõguva kirega.

Olgu ideaalid mujal millised tahes, eesti naine kergejalgsuse ja pahatihti ka sihvakuse üle kurta ei saanud. Oldi veidi pahasedki moekunstnike mõtlematu tegutsemise peale: “Kahju, et moeloojad oma töö enesele nii kergeks teevad: nad loovad ainult pikkadele, noortele ja saledatele naistele. Ja ometi pole just noortel nii palju raha, et endid võiks tõesti moe eeskirjade järele riietada. Kui neil on kord nii palju raha, siis on nad vististi juba paksudeks muutunud. Miks tunduvad siis nii paljud keskealised naised naeruväärsetena?
Sest et nad kaasa teevad moe, mis on mõeldud plikkadele.”

Kehaline kasvatus või turnimine, nagu võimlemist sakslaste pärandina nimetati, muutus siiski järjest tähtsamaks. Just õhuvannid ja hommikuvõimlemine pidid säilitama vajaliku nõtkuse ja saleda joone ning tugevdama hingelist tasakaalu. Professor A. Schmidt mainib, et just igapäevases elus hoolikalt lihaseid liigutav inimene on tunduvalt parema töövõime ning üldseisundiga. Professori pakutud parimaks abinõuks peale liigutamise on veel massaaž, sest see “võib kõrvaldada tekkinud vere seisakuid”.

Kaasaegseid talisportlikke naisterahvaid õpetas ajakiri Maret kodus kuiva trenni tegema, suuski alla panema ja õigesti kukkuma (külili!), sest palju sa ikka õues suusatada jõuad ja piinlik ka, kui ei oska ja seda üürikest aega lumes halvasti ära kasutad: “Võtame vastavalt oma eeltreeningule algusasendi: vaagnaluu ettepoole surutud, pingutatud põlved painutatud ja kükitame allasõidul sügavasti.”

Paljud kohalikud ajakirjalugejad olid hädas oma suure rinnapartiiga. Esiteks soovitati kanda tihedalt istuvaid rinnahoidjaid, teiseks teha 2–3minutilist külma dušši ja kolmandaks minna operatsioonile, sest propageeritud võimlemisharjutustest polnud sel puhul lihtsalt tolku.

järgneb