Ihuideaalid — toitumine ja hügieen
Toitumine
Eraldi teemana võeti üles tüsedus. Enesestmõistetav, et ainult tõeliselt üleliigset paksust tuleb pidada haiglaseks nähtuseks, mitte loomulikku ümmarsust, mida küpsemaea naine meeleldi tahaks vahetada noorusliku saleda joone vastu.
Soovitati vältida rasva ja “söehüdraate”, nagu suhkur, ning magusaid küpsiseid ja vahukoort tohtis süüa “ainult väga haruldastel juhtudel.” Eelistada tuli rohelisi salateid, puu- ja köögivilja, loobuda soolast ja vürtsidest ning vedelikku juua pigem vähem, et vett kudedes kinni ei peetaks. “Rahvad, kes end pääasjalikult taimetoidust elatavad, on kehaliselt ilusad. Toome näiteks hispaanlasi, itaallasi, türklasi, kreeklasi, perslasi, kaukaaslasi ja suurema osa Vaikse ookeani saarte elanikke,” kirjutas Eesti Naine.
Üks-kaks korda nädalas võis teha piima- või puuviljapäevi, aga see tähendas enda terveks päevaks voodi külge aheldamist. Sellised päevad pole ju naljaasi üle elada!
Lihaga soovitati piiri pidada ja tsiteeriti samas Otto G. Ehlersit: “Melaneeslased, kes kõike, mis ronib või liigub, kõhklemata nahka panevad, meeleldi inimesi, isegi poolmädanenud kalu söövad, on hirmuäratavalt inetud.”
Rohkesti tekitasid furoori 1939. aastal müüki tulnud Boxbergeri Kissingeri lahjumistabletid, mis sisaldasid allikasooli ja taimeekstrakte ning mille üleskutse kõlas järgmiselt: “On viimane aeg võtta Kissingeri lahjumistablette, Liisa! Nad võimaldavad sul lahti saada liigsest rasvast, mis on rikkunud sinu kuju.”
Hügieen
Esimene deodorant (teadaolevalt esimene sellelaadne kaubanduslik toode) Mum paisati Ameerikas lettidele juba 1888. aastal. Deodorantide kasutamine levis rahva hulgas kiiresti kuni sõja tulekuni, mil ettevõtlikumad ja tundlikumad hakkasid talki kaenla alla tupsutama.
Hügieeni peeti ka Eestis au sees ja äädikaveega hõõrumist nimetati õnnistuseks inimestele, kes higistamise all kannatavad. Eesti Naine kirjutab: “Alaline üleliigne higistamine pole mitte üksi ebamugav higistajale enesele, vaid ebameeldiva haisu tõttu vastik ümbrusele. Tarbekorral võib järgneda kerge puuderdamine.”
Tingimata tuli kord nädalas saunas käia, seda ei asendanud miski, kuid igapäevaselt sobis ka froteeriidega ülehõõrumine. Ideaalne veerituaal võis välja näha nõnda:
“Pestakse enne nägu ja kael, tõmmatakse siis öösärk seljast maha ja seistakse ümmargusse lamedasse kummi-, puu- või plekk-kaussi, mile põhjal on kas mõni niinematt või tükk flanelli. Nüüd kastetakse suur kummikäsn kõrvalseisvasse pesukaussi ja surutakse see rinnale, nii et vesi keha mööda alla jookseb, samuti ka seljale. Pärast seda võib kuivatamata natukeseks ajaks voodisse tagasi minna.”
Veeprotseduurid olid koguni nii armastatud, et Tallinnas Aia tänav 3 asus aktsiaselts Bassein, kus olid “Rooma-Vene saunad voolava vee ja basseiniga”. Naistele olid määratud tunniplaani kohaselt hommikused ja lõunased ajad ning mehed võisid puristada õhtul kella kümneni välja. Hinnad: naistele 50–65 ja meestele 70–80 senti.
Selge nagu seebivesi
Mareti sõnul lahustas hoolas seebitamine rasva ja higi miljonites nahapoorides, surmas baktereid ja tõrjus eemale leha ja haiguse.
Seepi toodeti paljudes kohalikes ettevõtetes. Levinud olid tualettseep, nn inglise seep, ja kirju seep, proviisor Julius Lille laboratoorium Tartus tootis aga kummelitõrvaseepi Hamosapix, mis oli eriti hea rasusele nahale.
“Londonis suure kuldaurahaga kroonitud” proviisor H. Jürgensi bor-tymoolseep oli “kõrgeimas headuses tualettseep: vistrikute, tedretähtede, päevituse, päikesepõletuse ja üleliigse higistamise vastu”. Tegi naha valgeks, peeneks ja siledaks. Igatahes tuli “kõik sarnased lükata tagasi”.
“Kui seepi tarvitatakse, tuleb meeles pidada, et seda tuleb enne kuivatamist hoolsasti ihu küljest kõrvaldada puhtasse vette kastetud lapiga,” kirjutab Eesti Naine.
