Inimesed, tehke silmad lahti: miks te lasete oma lähedasi niimoodi peksta ja alandada?
Siin ühiskonnas on midagi ikka päris korrast ära. Tavaliselt pole tegu ka asotsiaalse, vaid täiesti tavalise perega, kus isa käed on mõistusest tugevamad. Sääraseid peresid kahjuks jagub. Ja veel enam on kahju, et keegi ei aita. Ei oska. Ei julge? Mõned hirmutavad, kuidas Soome lastekaitse liiga kergekäeliselt perest lapsi ära viib, mis tegelikult üldse tõsi polegi. Vabandust, kui valida kahe halva vahel, siis pigem ennatlik kontroll. Füüsilist vägivalda ei õigusta mitte miski! Lapsi ja peresid - nõrgemaid - tuleb hoida. Selle hoidmise peale peaks mõtlema ka "suured juhid".
Ikka ja jälle satun lugema või kuulma, kuidas lapse füüsiline karistamine on täiesti normaalne. Naise füüsiline karistamine - mõni propageerib seda lausa oma Facebooki lehel. "Oli ära teeninud," ütlevad nad. Naise- ja lastepeksmist on nii palju, et tekib kahtlus, kuidas siit üldse eluterve suhtumisega generatsioon üles kasvada võiks? Jah, teatud ringkond ja kõrgemad ninad ei puutu sellega üldjuhul kokku. Ja mida pole näinud, seda pole olemas ju. Tegelikkus on aga valus. Tundub, et valesse perre sündinud lapsi ei kaitse keegi. Perest, kus isa on tapleja, sõimab ema litsiks, peksab ja röögib - sealt perest saavad kasvada vaid ebakindlad allasurutud ego- ja emotsioonidega lapsed. Või halvimal juhul samasugused jõhkardid, kes oskamatusest end sõnadega väljendada nõrgemale lihtsalt rusikahoobiga lajatavad. Nagu see tegelikult muudaks midagi? Probleemi see ju ei lahenda, ikka tuleb lõpuks sõnadega selgitada. Või siis lihtsalt unustada, minna lasta.
"Loll naine, see, kes ära ei lahe," kriiskavad targutajad kommentaariumites. Paraku need, kes pole asjaga kokku puutunud, võivad oma targutused nüüd tagataskusse pista. Keegi neid kuulda ei taha. Sest needki ei muuda midagi.
Teatavasti on peksjast mehel (või vahel ka peksjast naisel) lisaks füüsilisele jõule ka suurepärane manipuleerimisoskus. Just psühholoogiline. Nii hakkab teine inimene iga aastaga aina enam tundma, et tegelikult tal üldse veab, et seegi mees temaga koos elab. Muidu oleks üksinda, poleks raha, lapsed jääks loomulikult vägivallatsejast isaga, keda too ähvardab tuttavate advokaatidega endale võtta. Nii kardab ema lisaks endale ka laste pärast. Mis siis saab, kui lapsed peavad üksinda isaga elama? "Parem juba peksku mind kui lapsi!" Ja elabki edasi peksukotina oma mehe kõrval. Mõne aasta pärast näeb naine välja kui inimvare, räsitud, välimuselt mitukümmend aastat vanem tegelikust east, kortsuline vanamutt, kes ei suuda end inimesena hinnata. Ilu on närbunud niisamuti kui enesekindlus.
Tegelikkus on aga see, et rusikakangelane ise on tavaliselt ise palju peksa saanud laps. Tavaliselt veel argpüks pealekauba, seda näeb eriti ehedalt siis, kui talle julgelt vastu astuda - jookseb saba jalge vahel niutsudes minema. Kui ta aga näeb sinu silmades peale julguse ka kahtlust, võib oodata suurem keretäis, kus luud raksuvad, ikka selleks, et teinekord sa säärasele julgustükile, enda eest seista, ei tuleks. Tema meelest nii asjad käivadki. Pole ta ju muud elu näinud, kuna tedagi on nii kasvatatud. Kui inimene aru ei saa, pole vaja selgitada, tuleb lõuga anda? Nii ei saa ju normaalne ,õelda. Peksja on haige ja peksasaaja, kes ei oska ega julge ära minna, on samuti emotsionaalselt haige - abi vajavad mõlemad.
Tekibki surnud ring - emotsionaalselt ebastabiilsed vanemad kasvatavad üles emotsionaalselt ebastabiilsed lapsed. Kahjuks on varjatud perevägivalda üllatavalt palju. Väga paljud peavad normaalseks lapse füüsilist karistamist - tutistamine, pepuplaks, sakutamine, raputamine - need käiks justkui lapsekasvatuse juurde. Riik pigistab rahulikult silmad kinni, tundub justkui sellega poleks vaja tegeleda; politsei kohale ei tule (ja ma räägin siinkohal mitteasotsiaalsetest peredest). Kas see on normaalne, ütlete? Millal see lõpeb? Kes aitab abivajajat? Tehke silmad lahti ja aidake ise. Paljud näevad, kuid ei julge sekkuda. Mida sa kardad? Võta siis paar sõpra kaasa ja minge koos - kui rusikameister korralikult läbi nahutada ja sarnasesse hirmuringi tuua, ei tee too enam kärbselegi liiga. Kardab. Iga suur peksja on tegelikult täielik argpüks.
Kui mina näen, siis astun vahele. Kui vaja, kuulan, toetan moraalselt. Igaüks meist võiks võtta seisukoha aidata nõrgemat, aidata abivajajat. Mitte silmad maas edasi minna. Või veel hullem, rusikakangelasega edasi suhelda.
