Jaaniööl poetakse telkidesse, märtsis sünnitatakse lapsi!
Jaanipäeva värk on nii ajalooline meelelahutus, et seda nautisid juba meie iidsed esivanemad. Vahva on pere ja sõpradega ühiselt aega veeta, niisama laulda ja ringi joosta, kel õllekõhuga jaksu on.
Aga jaanipäeval on ka kaks isevärki lisakohustust, millele keegi vastu ei saa. Esiteks juuakse alkoholi, sõbrad sunnivad. Ja teiseks — jaanidel peab seksima! See on ainus päev kalendris, kus lausa peab kellegi õnnelikuks tegema, olgu muidu, kuidas on. Seks jaaniööl on põhjamaalaste tuhandete aastate vanune traditsioon. Tahad või ei taha, olgu see sõnajalg siis õiega või ilma.
Ja tibusid loetakse järgmise aasta märtsis, kuhu langeb siis palju sünnipäevi. Märtsis sündinuid nimetataksegi jaanilasteks. Nagu mõnel pool mujal on maisilapsed, on meil jaanilapsed. Ettevaatlik tasub aga alati olla, et ei tekiks olukord, kui tüdruk õhtul ütleb, et on nõus ja hommikul veidi selgema peaga ütleb, et ta ikka eile ei olnud nõus… Nii juhtus sellel Julian Assangel näiteks. Parem karta kui kahetseda. Lase tüdruk annab enne kirjaliku loa, Twitteris näiteks… või Facebookis. Siis on kindel.
See, kui täpselt keegi esivanemate traditsioone elus hoiab, oleneb igaühe maitsest. Jaanikul tehakse vahvaid toite, grillitakse vorstikesi, tehakse šašlõkki, salateid ja värskeid värke, mõni vaaritab road juba pikalt ette valmis. Mõni seltskond sööb sel päeval tavalisest rohkem pidulikku ökotoitu, kes kuidas.
Kus jaanituld teha, on ka maitse asi. Mõned istuvad niisama suvila taga aias ja sussutavad okstest väikest lõket, et naabri aeda liiga palju tossu ei läheks. Käivad saunas, nagu vana komme nõuab. Palju osalevad suuremal külasimmanil, mõned aga järgivad esivanemate kombeid vanadest hallidest aegadest, mil ennast veel eriti ei pestud ja põrutavad telkidega kaunisse loodusesse.
Vanasti, kui niikuinii enamasti pime oli, siis polnud esivanematel end vajagi tihti pesta, ühest korrast nädalas piisas. Suvel sai tihemini ojas, jões, joogiveejärves või meres suurema tööhigi maha sulistada, siuh-sauh ja puhas. Talvel külmaga köeti korra nädalas sauna, aga tavalise tööpäeva õhtul võis niisama mustalt kotile ronida. Just seda vahvat traditsiooni igal aastal jaanidel elustataksegi.
Võetakse söögid-joogid kaasa ning põrutataske telkidega maale, metsikusse loodusesse, kus siis elatakse esivanemate kombel. Tehakse tuld, mille ümber ühiselt lauldakse, tantsitakse ja süüakse head ning paremat. Telgid on nagu muinasaja inimeste koopad, kuhu end pesemata magama keerata. Kindlasti kellegi kaissu, siis on mõnusam ja soojem.
Telkima ehk koopamängu mängima sõidetakse kohe mitmeks päevaks, nii kauaks, kui töölt vaba aega antakse. Nauditakse voolava vee puudumist, kuivkäimlat või põõsa all esivanemate kombel asjaajamist. Mõni magab lausa lahtise taeva all või heintes. Kõik tunnevad end vabalt ja hästi. Jaaniajal on kõik lubatud!
Kui jaanipidustused lõpule jõuavad, pea valutab ja jõud on otsas, sõidetakse tagasi linna. Lõkkelõhn, pesemata ihu, pohmelli lõhn ja lampkasti aurud sõidavad pidulistega linna kaasa. Veel esmaspäeval töölgi on mõnel pebred juustes. Aga millised suurepärased mälestused!
Jaanipidu on nii suur sündmus, et seda peaks ikka korralikult planeerima. Mina jäin eelmisel aastal oma jaaniplaanide tegemisega nii hilja peale, et lõpuks lihtsalt pidin oma korteri rõdul sõbraga vaheldumisi üle küünlatule hüppama. Õnneks olid laual viin ja kartulisalat, ning küünla kohal sussutasime veidi vorsi kah. Täitsa vahva oli, aga see pole ikka õige jaan. Õppisin oma vigadest ja sel aastal lähen sõpradega telkima. Kohe mitmeks päevaks. Eks siis märtsis näe, kuidas pidu kujunes.
Head jaaniõhtut sullegi!
