Jätad enda nime - oled isekas, võtad mehe nime - oled ajast ja arust
Miks ma selle nimeteema üldse ette võtsin? Aga sellepärast, et viimased seitse ja pool aastat olen ma ise kogu aeg selle sees olnud. Kohe pärast abiellumist hakkas küsimusi robinal tulema- nimelt võtsin omale liitnime ja hoolimata kaasaegse naise võimalustest valida, tundus see ikkagi kummaline valik olema. Kas oleme tõesti nii kinni traditsioonides? Üldse tundus, et sobivat varianti teiste jaoks ei olnud. Jätad enda nime- oled isekas ja ei austa oma abikaasat (rüüstad tõsiselt oma kallima mehelikkust ning ego). Võtad mehe nime- oled ajast ja arust. Võtad liitnime- no mis see veel on, nimi niigi keeruline ja pikk, nüüd veel segadust rohkem. Ehk nagu mu abikaasa mitu kuud peale pulmi leidis, et „tegelikult on liitnime võtmine oma mehele näkku sülitamine”. Kas sellist asja ei võiks nagu natuke varem mainida? Lihtsalt informatsiooni mõttes. Sest ega minu valikut poleks see nagunii muutnud.
Lahutusega kaasnevast nimesaagast võiks rääkida tunde. Esiteks tänitab kohe eksmehe saatusesse kuuluv isik, et „tema tahab oma nime tagasi”. Parimad sõbrannad hakkavad silmi pööritama kuuldes, et siiski nimi samaks jäi. Ja seda, et äkki mulle mu kunagi valitud nimi meeldib, ei küsi keegi. Korraga sümboliseerib varem elevust tekitanud sidekriipsuga nimi kõike halba, mis eksmehega seotud peaks olema. See on ju kõigest nimi! Tabavalt on selle kohta kord minu ema onutütar öelnud, et „Ega sa siis nimetu enne olnud”. Tõepoolest.
Nimevahetusega seotud paberimajanduse jamasid ei näi ka keegi teadvat. Imestan endamisi, kuidas keegi viitsib seda kadalippu uuesti, lausa korduvalt läbi teha? Mul on sõbranna, kes on kolm korda abielus olnud, iga kord nime vahetanud ja nüüd on tal veel üleüldse uus, järjekorras viies nimi (kui neiupõlvenime ka arvestada). Kui vahel see kõnekas fakt jutuks tuleb, arvab nii mõnigi, et selline patoloogiline nimevahetus pisut kriminaalselt lõhnab. Sest tõepoolest, MILLEKS? Pass, ID-kaart, juhiload, pangakaardid, ISIC-kaart on vaid lühike nimekiri nendest dokumentidest, mis uuendada tuleb. Lisaks igasugused liikmelisused, õpingud, kliendikaardid. Muudkui käi aga ringi ja maksa. Olen seda korra teinud, mulle täitsa piisab ühest kogemusest. Pealegi, miks peaks riik minu õnnest ja õnnetusest kasu saama erinevate riigilõivude kasseerimise näol?
Ometi on neid, kes sellist nimevahetuse tralli lausa naudivad. Vähemalt nii tundub kõrvalt vaadates.
Isiklikult ei saa ma aru sellest nimevahetuse saagast siis, kui peres veel lapsed on. Hunnik abielus oldud aastaid visatakse demonstratiivselt ajaloo prügikasti, heakene küll. Aga lastel jääb ju ikka isa nimi, see kurja ja halba karmat toov detail. Kas siis see ei häiri? Kusjuures, mehed ju suure sigadusega hakkama saades küll ei häbene, et oma nimele häbi teevad (noh, võibolla suurt tähelepanu pälvivad pedofiilid ehk). Meestele on ju OMA nimi üks tähtsamaid. Kummalisel kombel üks mehelikkuse mõõdupuu, mis võrdne ego, seksuaalse võimekuse ning prestiiźiga.
Loomulikult hirmnoorena mõtlesin minagi, et kui abiellumiseks läheb, siis ka nime vahetan. E-tähega algav perekonnanimi oli kooli ajal igati nuhtluseks, kogu aeg nimekirjas esimeste seas ning hääldada ega kirjutada ei osanud seda kah keegi. Kui aga vanemama mõistus peas ning iseteadvus suurem, ei olnud nimekirja alguses olemine enam niivõrd häiriv. Liitnimi tundus seega parim valik olevat, kombinatsioon vanast ja uuest. Olenevalt olukorrast kasutan erinevat nime ning näiteks Belfastis elades on Villup palju suupärasem ning kirjavigadevabam. Lihtsam ju kõigile, nii et miks ka mitte?
Ah jaa, et mis minust ja mu nimest siis saab, kui juhuslikult uuesti peaksin abielluma? No ma väga loodan, et kui nii peaks üldse minema, siis loodan järgmisel korral taasnaituda normaalse mehega. Sellisega, kes hindab mind ja minu isiksust rohkem kui mu nime. Või siis hoopiski sellise, kes võtab omale minu pika ja lohiseva, topelttähti täis sidekriipsuga nime. Võrdsus ikkagi. Ja sellesse tasub uskuda.
