Jätan hüvasti - tähendab armastan

 (4)

Ma jumaldan valentinipäeva. Ja ometigi ei armastanud ma seda ülemaailmset armunute päeva veel mõned aastad tagasi sugugi. Õigemini öeldes oleks see päev minu poolest lihtsalt olemata võinud olla, minul polnud sellest sooja ega külma. Saadud õnnitluskaardid ja kirjakesed leidsid õige pea tee prügikasti kui väärtusetu rämps, mis lauasahtlis ruumi võtab.

Kuid nüüd seisab valentinipäev minu jaoks aasta kõige tähtsamate päevade seas esikohal, olles olulisem kui sünnipäev, jõulud, naistepäev või mis tahes muu pidupäev või püha. Sest just nimelt valentinipäeval sai alguse midagi sellist, mis (nüüd, tagasi vaadates saan ma sellest aru, tookord ma seda veel ei mõistnud) muutis kogu minu mõtte- ja tundemaailma ning suhtumist mind ümbritsevatesse inimestesse.

Aastaid tagasi, just nimelt valentinipäeval, leidsin ma oma Väikemehe. Õigemini leidis tema tee minu juurde. Just nagu loos väikesest printsist, kes leidis kaugelt planeedilt oma ihaluse objekti - lillekese, kellele ta kogu elu oli valmis pühendama.

Tegelikult tundsime me teineteist juba ammu, kuid siis ei teadnud ma veel - ei julgenud ega osanud arvatagi -, et temast saab kunagi (kuigi vaid lühikeseks ajaks) minu oma Väikemees.
Tema oli 8. klassis õppiv poisinolk, üle kooli tuntud huligaan ja kahemees. Mina olin lõpetamas 12. klassi, eneseteadlik ja tähtsust täis preili, kes sülitas kõige ja kõigi peale ning kelle elukreedoks oli “teie vajate mind, kuid mina ei vaja kedagi - mitte kedagi”. Kuid tema tuli, nägi ja võitis.

Kui inimene arvab, et saab teisteta hakkama, siis eksib ta rängalt. Kuid kui ta aga arvab, et teised ilma temata ei saa, siis eksib ta veel rängemalt. Seda tõestas minu Väikemees mulle üsna pea - varsti sain tunda, mida tähendab olla kellestki sõltuvuses ning vajada kedagi rohkem kui midagi muud siin ilmas.

Jah, ma ei eksinud ning ka teie lugesite õigesti: mina olin 17, saamas 18, ja tema napilt 14! Mina eeskujulik abiturient, tema õpetajate ja muude “hästi kasvatatud isikute” põlualune ja kõigi kooli kaakide kambajõmm. Mis võis meie vahel ühist olla!?

Jah, tõepoolest, mis? Tookord ei mõistnud ma seda ega juurelnudki selle üle eriti. Nüüd, aastaid hiljem, saan ma aru, mis tõmbas mind, 18aastast neidu, endast peaaegu 4 aastat noorema poisi poole. Üks asi, mida ma aga siiani ei suuda mõista - mis tõmbas TEDA minu poole?
Pilgud kooli koridoris, mõni rumal kommentaar minu möödumisel, tõmbamaks enesele tähelepanu, ropp sõim noormeeste aadressil, kes minuga juttu julgesid teha, öine telefonihelin ja vaikus teisel pool, helin ja vaikus (ja reetlik numbrinäitaja, mis jonnakalt ühte ja sama numbrit ilmutas - minu Väikemehe numbrit)… See oli esialgu kõik, mis meid omavahel sidus.

Aimasin, et ta minu vastu ükskõikne pole, kuid siiani polnud ta teinud ainsatki sammu, väljendamaks tundeid, mis teda nii kaua olid vaevanud.

Kummalisel kombel oli temagi mulle silma jäänud: kas mõjusid mulle nii tema pähkelpruunid avali silmad või süsimustad turritavad juuksed, tema punastav ilme iga kord, kui mina läheduses juhtusin olema, või midagi muud, ei tea. Kuid selge on üks: temast kiirgas mingisugust ebaloomulikku energiat, mis sundis mind nii mõnigi kord mööda kooli koridori läbi rahvasumma jalutades ümber pöörama ja ringi vaatama - enese teadmata miks, kuid võta näpust - seal ta iga kord seisis, kael välja sirutatud, et pilk üle kogu selle rahvasumma minuni küündiks, märkamata saginat enda ümber.

Ikka kuuldus aeg-ajalt siin-seal jutte sellest, et Väikemees käituda ei oska, kui halb õppeedukus tal on või kui matslikult ta õpetajatega käitub. Tundus, et kõik olid teda juba “maha kandnud”. Ilmselt oli tema puhul tegemist lambaga hundinahas, just nimelt - usun siiani (kuigi mõni meie loo tunnistajaks olnu mind selle eest praegu meelsasti välja naeraks), et oma tundlikku loomu häbenedes püüdis ta seda jõhkardi ja matsi maski taha peita. Öeldagu mida tahes - minu Väikemees oli igas mõttes eriline.

Igatahes avaldasid kõik need halvustavad ja ironiseerivad jutud minule vastupidist efekti: mida rohkem teda kiruti, seda rohkem kasvas minu tunne (milline see tol hetkel ka polnud) tema vastu, mida rohkem kinnitati, et ta üdini halb on, seda veendunum olin mina, et inimesed lihtsalt ei mõista teda ega näe tema sisemist ilu, mis ju ometi kusagil peidus pidi olema. Oligi! Ja mina nägin seda.

Ühel järjekordsel valentinipäeval, sellel maailma kõige tähtsamal päeval, avanes keset füüsikatundi uks ja ukseavas seisis Väikemees. Lihtsalt seisis ja vaikis! Vaatas siis korraks minu poole ja vaikis edasi. Õpetaja arupärimistele ei tulnud vastuseks piuksugi, jäi mulje nagu oleks ta kaotanud ajataju ja orientatsiooni. Minugi kõrvus hakkas kohisema… Õpetaja oli just suud avamas, väljendamaks oma (ilmselt mitte eriti positiivset) arvamust kõige toimuva kohta, kui iseenesele teadvustamata tõusin ja palusin luba klassist väljuda. Ma isegi ei tea, kas õpetaja lubas või ei lubanud, sest suundusin nagu poolunes ja kurdiks jäänuna klassiukse poole.

“Mis juhtus?” küsisin ma ehmunud ja erutusest väriseval häälel. “Kas teil tundi polegi?”
“On, aga… Ma tulin sealt ära, lihtsalt tulin ära. Sinu juurde!”
Siis sirutas ta välja käe ja pani mulle pihku midagi, mis osutus vihikust välja rebitud, kuid hoolikalt kokku volditud paberileheks, millel suurte tähtedega ja hoolikalt maalitud kiri: MA ARMASTAN SIND! Pani selle mulle pihku ja läks sõnagi lausumata minema.

Seisin tükk aega nagu löödult tühjas koridoris, vahtisin ainiti paberinutsakut oma peos ja lugesin sinna kirjutatud 3 sõna ikka uuesti ja uuesti. Ja siis ärkasin! Läksin tagasi klassi, valetasin, et pean kiiresti koju minema (mis ei olnud sugugi keeruline, sest mind kui eeskujulikku õpilast ei oleks hakanud ükski õpetaja valetamises kahtlustama), võtsin oma asjad ja ...

Mõne aja pärast olin juba mina see, kes vaikides 8.a klassi uksel seisis. “Vabandage palun, aga Väikemees peab kiiresti koju minema,” valetasin seegi kord nahaalselt. Loomulikult jäädi mind taas uskuma. Punastades korjas Väikemees oma asjad kotti ja vantsis kiiresti (klassikaaslaste uudishimust pärani silme all) klassist välja. Kui klassiuks tema selja taga sulgus ja me kahekesi keset tühja koolikoridori olime jäänud, tundus mulle, nagu oleks toimunud midagi globaalset. Nagu oleksin jõudnud kusagile, kust enam tagasiteed ei ole. Nagu oleks juhtunud midagi lõplikku, fataalset.

Me jätsime kooli ahistavad seinad kus seda ja teist. Väljusime koolimaja uksest ning astusime lähima maja trepikotta. Seisime seal käest kinni hoides ja vaikides tükk aega, hoolimata inimestest, kes aeg-ajalt meist möödusid ja meid segasel (halvustaval?) ilmel vaatasid.
Enam ei varjanud ta oma tundeid minu eest: ta surus end minu vastu ja kallistas nii õrnalt, nagu polnud keegi varem kallistanud; vaatas mulle nii siiralt silma, nagu polnud vaadanud mitte keegi enne teda; ütles sõnu, mida ma polnud iial varem kuulnud. Ma ei kahelnudki, et tema tunded minu vastu olid (vähemalt tol hetkel) täiesti siirad.

Rääkisime sellest, kuidas hakkame elama, ja meie pisikestest kolmikutest – ta tahtis, et meil oleks kolm väikest poisipõnni! Siis jälle lihtsalt seisime ja vaikisime. Tol hetkel ei tahtnudki midagi muud, kui ainult seista, hoida teineteise kätt, silitada juukseid ja lihtsalt vaikida.
Kes oleks võinud seda uskuda? Oleksin ma kellelegi rääkinud, kui õrn ja hell on kooli vihatum poiss oma sisemuses ning kui suur on minu tunne tema vastu, oleks mind silmapilk välja naerdud (muide, hiljem, kui asi avalikuks tuli, seda tehtigi).

Loomulikult varjasime me alguses oma tundeid teiste eest, sest kartsime liialt kohtuotsust - ümbritsevate inimeste arvamust 14aastase poisi ja 17aastase tütarlapse suhte kohta. See vaevas meid algul kõvasti (ja tegelikult õigustatult, nagu selgus hiljem...)

Mingil hetkel me mõistsime, et petame ainult iseennast, sest jutud “sellest naeruväärsest ilmingust” olid juba ammu mööda tervet ilma laiali. Ei olnud mõtet varjata oma tundeid ja kohtumisi. Ja pealegi oli meile juba täiesti ükskõik, mida arvab meist “üldsus”. Lõppude lõpuks, kelle asi see on? Kui me ise end taevalikult tundsime. Meie otsusekindlus ja teiste arvamusest mittehoolimine sai meie tunnete tõsiseks proovikiviks, (ja hiljem võib-olla ka saatuslikuks).

Ma ei tea, miks oli tema kõrval nii hea ja soe olla ning miks muutis alati just tema mu meele rõõmsaks siis, kui tahtsin kõige rohkem kõigele sülitada. Miks ootasin kohtumisi temaga kui taevast õnnistust? Kuid tean, olen kindel, et tema armastus minu vastu oli puhas, nii omakasupüüdmatu, ilma igasuguse võltsi särata, nagu unistus (ei hoolinud ma ka sõbrannadest, kes väitsid, et poisil, kes endast nii palju vanema tüdrukuga tegemist teeb, peavad halvad tagamõtted olema, ning minust on äärmiselt loll selle õnge minna). Nii armastatakse ainult muinasjutus või unes, mis iial täide ei lähe. Oli tunne, et see ongi see ainus ja õige, mida igaüks otsib - ja võib-olla kogu elu jooksul ei leiagi. Tundus, et ilma selleta ei kesta elu enam edasi.

Mitte keegi ei mõistnud mind ja mu tundeid. Vaid mina ise teadsin, mille eest ma oma Väikemeest armastasin ja hindasin. Ka tema mõistis mind alati sõnadeta - tema pähkelpruunid silmad tungisid minu omadesse ja ta teadis ilmeksimatult, mida ma mõtlen või soovin.
Me vandusime teineteisele, et jääme igaveseks kokku.

Kuid elu dikteeris omad reeglid ning, nagu arvata võibki (kõiki loogikaseadusi järgides), läksid meie teed Väikemehega lahku.
Proovikivi, mille oma arvamuse avaldajad meile seadsid, sai ilmselt siiski ületamatuks takistuseks. Suurimaks takistuseks meie tunnete kestmajäämisel oli aga asjaolu, et Väikemehe perekond ei suutnud leppida faktiga, et nende pisipoja oli enesele valinud pruudi, kes temast ligi 5 aastat vanem oli ja…. Siin tuleb terve rida igasugu põhjusi, miks ma küllalt hea ei olnud.

Ja vaatamata sellele, et Väikemees (minu armas ja vapper Väikemees!) selles kodusõjas alati minu poolele asus, võideldes vapralt oma perekonna eelarvamustega, otsustasin sillad põletada. Tol hetkel oli see hirmvalus, kuid teadsin siis juba kindlalt, et meie armastus ei olnud loodud kestma jääma. Me läksime lahku, sest mõnikord on hüvastijätt parim viis öelda “Ma armastan sind!”

Meie koosoldud aja jooksul oli palju tülisid ja leppimisi. Oli petmisi ja andestamisi. Oli rohkesti armukadedust ja teineteise mittemõistmist. Oli kadetsejate ja muidu klatšijate etteheiteid ja altkulmu heidetud pilke. Aga ikkagi oli kõik imekaunis. Minus ei olnud siis ega ole ka praegu pettumust ega kibestumust, viha ega solvumist meie lahkumineku pärast. On ainult helged tunded, kõik olnu tundub mulle praegu nii puhta ja siirana. Mõnikord kaldun arvama, et niisugust tunnet, nagu oli Väikemehega, ei saa mul enam kunagi olema.

Väikemees oli see, kes muutis minu suhtumist kõigisse ja kõigesse. Ta õpetas mulle, et kui armastad kedagi, siis tuleb võtta teda sellisena nagu ta on - koos kõigi tema vigade ja heade omadustega -, mitte püüda teda oma mõõtude järgi ümber teha. Ta õpetas mind mitte hoolima sellest, mida teised minust arvavad - peamine on ennast hästi ja vabana tunda, ennast armastada. Ta õpetas mulle, et “me oleme vastutavad nende eest, keda me kord taltsutanud oleme.” (St. Exypery). Ja mis kõige tähtsam - nüüd olen ma surmkindel, et väide “kui sa kedagi tõeliselt armastad, oled sa valmis temast loobuma” peab paika!

Pärast lahkuminekut andsin ma endale lubaduse, et ükskord saab minu pisipõnn kandma sama nime, mida kannab Väikemees. Ja ta saab olema sama ilus, kallis, õrn, armas ja nii oma! Just nagu oli Väikemees. Võib-olla tundub see lapsik ja primitiivne...
Kuid ma pidasin oma lubadust.
Minu pisipõnn kannab Väikemehe nime ning on mulle sama kallis kui tema - kohe hirmus kallis. Ja vihikuleht kolme hoolikalt kirjutatud sõnaga on mul siiani alles.