JÕULUDE TÕEHETK: valega ehitud püha ei vääri pidu
Võtsime talvepuhkuse ja sõitsime perega külla, maale tallu. Juba teist talve teeme nii. See reis on omalaadne selle poolest, et võõrustajatest vanapaar on pigem erakliku elulaadiga. Külalised on seega hoolsalt valitud. Juhuslikkus siin peaaegu puudub.
Need puhkusepäevad on täis kõik talupere askeldusi ja kohustusi. Loomatalitamist muuhulgas, sest nii lamba-, kana-, kui ka sealapsed vajavad ju igapäevast hoolt. Lisaks puude tassimine kõigite tubade ahjudesse. Laupäevane saunakütmine ja leil ning lumesukeldused on kohustuslikud. Lisaks perenaiste köögilooming ja meeste arutlused põleva ahjusuu ees. Idüll, millest paljud veel oskavad unistada. Uus põlvkond ei tea ehk sedagi.
Nendel jõulukuistel kohtumistel on omapärane see, et selles talus ei peeta jõule. Aasatavahetus on sündmus, ka pööripäev oma tavadega, kuid needki mööduvad rahulikult — ei midagi silmi pimestavat. Kuusepuud tuppa surema ei tooda, küünlaid põetatakse, kuid vaid aastavahetusel ja õuepuu ümber.
Jõule Kristuse sünnipäevana muidugi teatakse, kuid kuna tegu pole reaalse ajaloolise sünnipäevaga vaid kunagiste usumeeste PR trikiga ajast, mil talvine pööripäev võeti lihtrahva kirikusse meelitamiseks oma kalendrisse, siis see vale selles peres peale ei lähe. Pealegi, Jumala poeg olla sündinud hoopis jaanuari algul. Muide, tänaseni on vaid armeenlaste kristlikud kogudused jäänud kindlaks 6. jaanuarile kui tõesele Kristuse sünnipäevale ja siis seda seal ka tähistatakse. Seda päeva nimetatakse Epifaania (Epiphanas - ilmutus, ilmumine) päevaks.
Valega ei taheta selles talus paaris elada. Olgu parem olemata kui, et vale. Aga see pole ainuke võlts, mis neid arukaid inimesi tänaste jõulude suhtes ükskõikseks jätab. Kogu see jõulutsirkus ehk kaubandus-orgia, on oma jõleduse ja labasusega näiteks nende telerisse alles jätnud ainult hoolikalt valitud ajaloofilmid ja loodussaated. Needki tulevad salvestatuna helikandjatelt, mida neile linnast aeg-ajalt külakostiga tuuakse. Raadiokanalitest tunnistavad nad Klassikaraadiot ja hommikusi õnnesooviminuteid. Et olla oma kaasaegsete olemasoluga kursis. Poes käiakse jõulukuul vaid väga-väga hädapärast. Kõik püütakse varem ette varuda, et mitte ostulõksu jääda.
* * *
Omamoodi looduslähedase elukorraldusega ja oma sisemiste veendumusega on nad elanud enam kui pool sajandit.
Pereema ütles mulle kunagi, et siis kui vene ajal oli jõulud paksude kardinate taga, tuli tal mõttele uurida põhjalikumalt kogu meie rahvapärimuste lugu pidudest ja traditsioonidest ning majapidamistööde kalendaariumi ja rahvapärimusi. Et jõuda arusaamale, miks me oma rahvuse pühapäevi nii varjatuna tähistama oleme surutud. See tõi erialalt keemiõpetajale pähe mõtte vaadata ka naaberrahvaste analoogiaid: näitkes, et kui Jaanipäev, siis kuidas ja millal naabritel sama tava pidulikult tähistama hakati.
Mis talvisesse pööripäeva puutub, siis põhjarahvad on seda tähistanud, nagu kõiki aastaaegade vahetusi, ikka mingi peoga. Ennekõike kogukonna peona. Näiteks on sõna jul [hjul] (tähendab ketast) oma norrakeelse päritoluga olnud eelkõige külanoorte suur rõõmu- ja naljapidu. Päikese sünnipäeva tähistamine. Siis peetud saanisõidu võistlusi, tehtud vastastikku kingitusi, oodatud pruudi-kandidaadilt kinnitusi pulmaplaanidele.
Skandinaavlaste püha kestis 12-20 päeva. Sama ajaga ühtisid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr`i austamise pühad, mis kõik olid seotud päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega. Ohvrite toomine, ka inimohvrid polnud skandinaavlaste juures haruldased, olid esikohal. Elamuisse toodi põllusaadusi, peamiselt õlgi. Elusaid kuusepuid hakati taredesse tassima ülbete germaanlastest ülikute eeskujul palju hiljem. Meil nüüd lausa kraageldakse selle üle, kes esimesena kuusetapu ette võttis.
Nüüdsel ajal olevat me, oma pererahva arvamust mööda, rahva arengus määratu suure sammu tagasi astunud. Oleme hakanud ennast ise anastama oma varastatud või ärastatud võltspühade, -keelendite, -kristluse ja -paatosega. Kasu asemel õõnestab see meie ajukorraldust iga päev ja igal pool. Ja näiliselt oleme suure maailmaga ühinemas. Kuid meid ei oota seal selliselt kloonituna ju mitte keegi.
Kui maailmas midagi loeb, siis oma nägu, oma mõte ja oma sisu. Omad kombed.
* * *
Paljud kombed, ka selle pere pööripäeva tähistamise kombed, on aja jooksul mugandunud, kohanenud ajaga ja eluvaatega, ainult üks on kõikjal püsinud muutumatult, see on rikkalik söögilaud. Peamiselt kõik oma talust, sest ainuke, mis loeb, on OMA.
