Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kolm korda nädalas ilmuvast järjejutust.

12.peatükk

Hirmutav arm

Kristjan käib ka järgmistel päevadel koos minuga koristamas ja remontimas. Keldrist tuleb järjest erinevaid ehitusmaterjale välja. Kristjani sõnul võime kõike kasutada, sest eelmine omanik on kõik talle vajaliku juba ära viinud. Omanikuga peetud telefonikõned on kõik kinnitanud, et ta usaldab Kristjanit, seega miks mina ei peaks?

Maja kõrval kuuris on terve talve puudevaru olemas, nii et kütame iga päev alumise korruse ahju ning pliiti. Teisel korrusel on kogu aeg sees õhksoojuspump. Tütreke magab autos või on puhtamate tööde korral turvahälliga minu kõrval. Neljapäevaks näeb kõik juba väga hubane välja.

Minu tunded aga muutuvad iga päevaga üha segasemaks. Püüan küll meid Kristjaniga hoida tegutsemas erinevates ruumides, aga tahes või tahtmata kohtume ja teeme mõnda tööd koos. Eile kiskusin elutoas vana tapeeti alla. Kristjan vedas minu poolt maha visatud prügi ahju. Ühel hetkel pöörasin ennast ringi täpselt samal ajal, kui tema minu poole astus, et järgmine sületäis kaasa võtta. See oli üks ülimalt ebamugav olukord. Tundsin, kuidas rinnus kiskus lootusrikkalt, kuid samal ajal oleksin tahtnud põgeneda. Kristjani silmis nägin vaid hetkeks segadust. Seejärel naeratas ta taas oma sõbralik-õnnelikku sulatavat naeratust. Jäi mulje, et ta on küll pidevalt rõõmsameelne, kuid samas mitte miski nagu ei puuduta teda. Kogu mu keha tundis pettumust, kui Kristjan kummalise vastasseisu lõpetas ja minust mööda astus.

“Me oleme väikse pausi välja teeninud. Tule kööki,” ehmatab äkitselt magamistoa uksele ilmunud Kristjan mind eilse meenutustest ärkvele. Järgnen mehele ettevaatlikult, sest eile veel segasemaks muutunud tunded tukslevad mu sees. Laual auravad kaks tassi kuuma teega. Pliidi all praksub tuli.

“Kas sa kavatsed mulle nüüd lõpuks rääkida ka?” küsib mees.

“Mida?” ei saa ma aru.

“Me oleme mitu päeva kõrvuti su tulevast kodu korrastanud. Sa kolid siia koos nelja lapsega. Mitte keegi pole nende päevade jooksul sind valvanud, et miks sa koos võõra mehega mingis suvalises majas ehitad. Mis su elus toimub?”

Me oleme need päevad peaaegu vaikides mööda saatnud. Kirstjani äkiline otsekohesus ehmatab mind. Hetkeks jään vait, vaatan pliidi ukse vahelt paistvat tuleleeki ja seejärel laon kogu oma loo lagedale. Mida on mul varjata? Kristjanil on õigus - ma korrastan maja enda ja oma nelja lapse jaoks. On ilmselge, et kui ükski mees siin oma nägu ei näita, siis on meie elus midagi juhtunud.

Sõnad lihtsalt voolavad mu suust välja. Eelmisel nädalal märgatud laste tunded lisavad loole uue värvingu, muudavad kõik emotsioonid tugevamaks. Ühel hetkel taipan, et mu silmist langevad kontrollimatult pisarad. Pilk ikka tuleleegile suunatud, räägin muudkui edasi. Nüüd juba nuuksun loo jutustamise ajal kaasa.

“Nii ma nüüd pingutangi, et lõpetada kõik seosed Ülariga ning endale ja oma lastele uus algus pakkuda,” kuivatan samal ajal põskedelt pisaraid.

“Te olete selle välja teeninud,” tõuseb Kristjan, põlvitab mu ette maha ja võtab mu käed enda pihkudesse. Mehe käed on soojad. Samal ajal tema puudutus justkui torgiks mind. Tunnen ühtaegu vabanemist Ülariga seotud kurbusest ning samas tekitab Kristjani lähedus segadust. Mees vabastab ühe oma käe minu omast ning pühib sellega jätkuvalt veerevaid pisaraid minu põskedelt. Ta vaatab mulle hetkeks sügavalt silma. Niiviisi, talle ülevalt alla vaadates, näen tema silmis midagi uut - mingit seletamatut nukrust. Kristjan naeratab taas ning hetkeks ilmunud kurblik ilme on jälle kadunud.

Ta sirutab oma käe ettevaatlikult välja ja suunab selle mu kaelale. Seejärel tõmbab ta mind endale veidi lähemale ja suudleb. Kui kaua ma olin seda oodanud! Mind läbiv värin on samal ajal erutav ning hirmutav. Ma suudlesin ennastunustavalt võõra maja köögis võõra mehega, kellest ma ei teadnud mitte midagi. Kui homne lepingu sõlmimine notaris korda läheb, siis tulen siia majja oma lastega elama. Kui Kristjan kaob ära sama äkitselt, nagu ta on siiani alati ilmunud, siis jääb see köök, see tool ja tuleleek ikka teda meenutama. Mu elu on viimased pool aastat niigi keeruline olnud. Kas mul on ikka seda kõike vaja? Ma olen oma lastele korduvalt haiget teinud, sest mul oli enda tunnetega nii palju tegemist, et ei märganudki oma lapsi. Ma isegi ei teadnud, et ma nende tundeid ei näinud. Ma elasin enda ja oma sündimata lapse maailmas, nii et suuremad poisid pidid enda tunnetega ise hakkama saama.

Selle majas tegutsetud nädala jooksul on mu tunded Kristjani suhtes üha kasvanud. Aga ma ei tea, kas ma igatsen teda enda lähedale või olen ma lihtsalt viimasest poolest aastast nii räsitud, et oleksin nõus mis iganes läheduse pakkumise vastu võtma. Alles ma sain eelmiste kuude vintsutustest emotsionaalselt kaineks. Alles ma hakkasin selgelt mõtlema. Ja nüüd tahan uuesti mingisse segasesse armuloosse sukelduda?

“Anna andeks, ma ei saa,” tõukan ta eemale. Haaran köögi põrandalt turvahälliga tütrekese, nagist oma riided ja jooksen uksest välja.

“Anne-Mari, Anne-Mari,” kuulen selja tagant mehe segaduses häält.

Kinnitan beebi turvahälli auto istmel olevale kinnitusele, kui mees mu kõrvale jõuab.

“Palun vabandust, ma ei tahtnud sind kuidagi solvata.” Kristjan paneb oma käed mu õlgadele ja pöörab mind näoga enda poole. “Mulle lihtsalt tundus, et...”

“Ei ole midagi,” naeratan läbi pisarate. “Aga ma pean nüüd tõesti minema,” poen ta käte vahelt välja, lükkan beebipoolse ukse kinni ning istun autosse. Värisevate kätega saan lõpuks võtme lukuauku. Kiirelt eemaldudes näen tagasivaate peeglist Kristjanit nukralt keset teed seismas. Täpselt sellel kohal, kuhu ta minust jäi. Rinnus pitsitab vastikult, silmist jooksevad pisarad, nii et näen vaevalt teed.

“Kas ma ei saa enam kunagi õnnelik olla?” mõtlen nukralt. Meenub valu, mida tundsin, kui pojad mulle rääkisid, kuidas suvel nende jaoks emotsionaalselt kadunud olin. “Ma pean esmalt oma laste eest hoolitsema. Meie perel peab kõik korras olema. Seejärel võin mina enda õnne peale mõtlema hakata. Minu suurim õnn on ju see, kui mu lastel on hästi. Aga neil ei ole hästi, kui mina taaskord armuvalus vaevlen. Ma ei või nii riskida. Ma ostan meile maja ja teen meie elu korda! Täpselt - seda ma teengi!”

Jätkub ülehomme...

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!