Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kolm korda nädalas ilmuvast järjejutust.

13. peatükk

Valede võrgus

“Teie näidistööd meeldisid mulle väga ja soovin, et just Teie mu lasteraamatu kujundaksite,” loen raamatu “Kolme pärna saladus” autori kirja. Poisid on juba koolis. Tütreke sõi ning laliseb nüüd rahulikult oma hällis. “Saadan oma raamatu käsikirja, et saaksite sellega tutvuda ja tööga pihta hakata.” Autor soovib iga peatüki juurde ühte pilti. Töötasuks pakub välja kolmsada eurot.

Hing hõiskab rõõmust. Äkitselt kerkib silme ette mälupilt minust eile õnnetult teele seisma jäänud Kristjanist. Raputan selle kujutluse endast eemale ning keskendun üliheale tööpakkumisele. See ongi see — saan kodus omas tempos töötada ning teha midagi, mis mulle meeldib. Ma pole küll aastaid joonistanud, kuid alles raamatu “Kolme pärna saladused” jaoks proovitöid tehes mõistsin, kui väga ma sellest olen puudust tundnud. Joonistamine on samal ajal enda maandamise ja rahustamise võimalus ning enda väljendamise viis. Kõik ühe korraga.

Kui päev algab nii positiivsete uudistega, siis peab ka notaris hästi minema. Auto ostmise vastu on vaid paar inimest huvi tundnud, kuid nemad pole ka veel vaatama jõudnud. Maja omanik kinnitas aga telefonis, et tal pole selle sissemaksega nii kiire ja et ta võib rahulikult auto müügi ära oodata. Nii ma väga ei muretsegi.

Kuna kohtumiseni notari juures on veel paar tundi aega, asun huviga lugema laste müstilistest seiklustest pärnadesse vangistatud tüdrukute hingedega.

Paarkümmend minutit enne õiget aega olen koos Mihkliga notari ukse taga. Me ei räägi väga. Ilmselt saab poeg mu esinduslike riiete ja närvilise oleku järgi aru, et praegu pole minu jaoks eriline jututund. Täpselt täistunnil kutsutakse mind sisse. Mihkel jääb beebiga ukse taha ootama. Beebivalvesse ma ta kaasa võtsingi. Kuigi tütreke on siiani ennast kõikjal hästi üleval pidanud, ei saa kahenädalase beebi puhul ideaalsele käitumisele siiski loota.

“Maja omanik palus ennast vabandada, sest ta jääb veidi hiljaks. Sellest pole aga midagi, sest nii saamegi Teiega kõik punktid läbi käia,” selgitab notar ning asub mulle mitmeleheküljelist lepingut tutvustama. Kõik on nii, kuidas telefonis kokku leppisime. Iga hetkega tõuseb pinge minu sees. Kas tõesti on võimalik, et see kõik saab teoks? Kas mu unistus enda ja laste elu parandamisest saab teoks?

“Nüüd on puudu vaid allkirjad,” teatab notar. “Aa, sealt ta tulebki,” kiikab ta minu selja taha. Hingan kergendatult, sest hetkeks jõudsin juba mõelda, et lepingus on küll kõik ilusti kirjas, aga kui maja omaniku allkirja pole, siis on need vaid sõnad paberil. Pööran ennast ringi, et lõpuks tutvuda telefonis nii vastakaid muljeid jätnud inimesega, keda võin siiski oma heategijaks lugeda. Ilma tema soodsa lepinguta ei saaks mu kodu ostmise plaan niipea teoks. Uks läheb lahti ja…

“Sina?” pahvatan imestunult. Nüüd saan aru, miks selle pühapäevahommikuse vestluse ajal hääl korraks tuttav tundus. Ju ta unustas unise peaga oma häält moonutada.

Kristjan noogutab ettevaatlikult. Rõõm ta silmist on kadunud. See teeb mehe oleku võõraks ja kurvameelseks. Ma olen üheaegselt segaduses ja paanikas.

“Mis siin toimub?” ei saa ma aru. “Sa…? Miks..?” ei tea ma, mida küsima peaksin.

“Anna andeks, kui sulle tundub, et olen kuidagi valetanud, aga… ma kartsin, et sa poleks muidu nõus olnud,” selgitab Kristjan ettevaatlikult laual olevaid pabereid põrnitsedes.

Hingan korra sügavalt sisse ja välja. Mul on uut kodu vaja, sest mu mees pettis ja reetis mind. Nüüd seisab mu ees mees, kelle eilne suudlus sulatas lahti mitmed mu südames suletud olnud uksed. Ma eemaldusin temast, et ennast ja oma lapsi kaitsta. Nüüd tuleb välja, et ka mu uue kodu ostmisega on seotud pettus. Aga kui ma praegu püsti tõuseks ja temast kiiresti eemale jalutaks, siis veaksin kindlasti oma lapsi alt. Lapsi, kes on minu jaoks siin maailmas kõige kallimad.

“Näidake palun, kuhu ma alla kirjutan?” küsin notari käest kalgilt. Annan kõik vajalikud allkirjad. Kristjan teeb sama. Kordagi ma talle enam otsa ei vaata.

“Väga hea, nüüd on kõik korras,” naeratab notar oma meeldivat ametlikku naeratust.

“Ma püüan auto võimalikult kiiresti maha müüa ning oma võla tasuda,” luban jätkuvalt Kristjanile otsa vaatamata laualt minu lepingu poolt kokku korjates.

“Sellega ei ole kiire. Sa ei pea…” vastab Kristjan tehtult rahulikul ja väga võõral häälel. Rõõmsa ja elava mehega, keda ma sel nädalal korduvalt nägin, pole sellel siinsel mehel midagi pistmist.

“Ma tean, aga mulle ei meeldi ebamäärased ja segased asjad,” tõusen püsti, tänan notarit ja lahkun.

“Kas meil…?” vaatab Mihkel mulle lootusrikkalt otsa.

“Jah, kallis, meil on nüüd oma kodu!” kallistan poega. Mihkel seob oma käed kõvasti minu ümber. See tuletab veelkord meelde, kes on minu elus oluline, kus on käed, kes peavad mind kallistama. Ma ei taha Kristjaniga rohkem kohtuda, nii et haaran tütrekese turvahälli käe otsa ning lahkume.

Nädalavahetusel veame koos lastega majja suure osa oma asjadest, mis seisid mu sõbranna Kelli garaažis. Enda võtmega majja sisenemine on fantastiline tunne. Poisid on vaimustunud koos Kristjaniga tehtud remondi tulemustes. Käime koos mööda maja ringi ja jagame valdusi.

Mihkel, Hendrik ja Indrek saavad ülemisel korrusel igaüks endale oma toa ja hakkavad neis askeldama. Teen köögis tule pliidi alla ja… seisatan köögi laua juurde. Rinnus kisub valusalt kokku. Ma teadsin, et sellised seigad jäävad meenuma, kui nende toimumise kohta satud. Seda parem, et mul pole siin majas rohkem juhtumeid, mis valusalt hinge torgiks. Veel üks tõestus, et Kristjani eemale hirmutamine oli õige otsus.

Aga miks mu sees siis nii hirmsasti pitsitab…?

Nädal möödub märkamatult. Kõik vabad hetked joonistan lasteraamatu “Kolme pärna saladus” jaoks pilte. Lugu on nii haarav ja müstiliselt põnev, et raske on pliiatseid käest panna. Naudin iga hetke, mil oma piltide kallal töötada saan. Uskumatu, mida kõike oli vaja läbi teha, et jõuaksin arusaamisele, millist tegevust oma elus naudin.

Poisid on kogu aeg ülimalt elevil. Reedel ei jõua ma nende mangumisele vastu panna. Luban neil koolist puududa ning kohtume hoopis Pärnu-Jaagupi kooli direktoriga. Sõbraliku olemisega proua tutvustab meile koolimaja. Ta ei tundu minust eriti palju vanem olevat. Lapsed kohtuvad ka oma tulevaste klassijuhatajatega. Sekretäri käest saame nimekirja vajalikest dokumentidest. Need saame tuua järgmise nädala keskel, kui lastel algab koolivaheaeg.

“Mõelda vaid, et pärast vaheaega ei peagi ma enam sinna kiusajate juurde tagasi minema,” õhkab Hendrik, kui oleme direktoriga viisakalt hüvasti jätnud ja liigume koolimaja peatrepist alla. Soe tunne on näha, et mu lapsed on rõõmsad. Järelikult on see kolimine meie jaoks õige otsus.

“Tere, Anne-Mari,” ehmatab äkitselt selja tagant mind tuttav hääl.

Pööran ringi ja seal ta seisab — dressid seljas, vile kaelas ja klassipäevik käes.

“Sa… oled…?” jään kokutama.

“Jah, ma olen kooli kehalise kasvatuse õpetaja,” naeratab Kristjan. See ei ole siiski enam sama sõbralik naeratus, mida eelmisest nädalast mäletan. Selles on midagi ametlikku ja kauget. Olemegi nüüd õpetaja ja lapsevanem? Kell heliseb! “Ma pean minema.”

“Arusaadav,” noogutan. See seletab nii Kristjani sportlikku välimust, kui ka seda, et ta remontima tulles iga kord keskpäevaks olemas oli. Ju tal lõppesid siis tunnid.

Koolimajast üle õue on muusikakool. Siingi saavad lapsed oma tulevaste õpetajatega tuttavaks. Kristjanil oli õigus — Pärnu-Jaagupis on tõesti kõik asjad teineteisele nii lähedal, et saab edukalt ilma autota hakkama.

Jätkub ülehomme…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!