Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kolm korda nädalas ilmuvast järjejutust.

14. peatükk

Anna mulle võimalus!

Kuna me pole siiski ametlikult sisse kolinud, vaid otsustasime vaid ööseks majja jääda, siis sättisid poisid ennast kõik ühte ülakorruse tuppa magama. Näha oli, et vaimustus oma toast polnudki pimedal talveõhtul võõras majas enam nii suur. Lapsed peitsid oma tundeid päris hästi, kuid näha on, et eks nad veidi kõhedust tunnevad.

Panen pliidi alla puid juurde ning istun köögi laua taha. Asetan lõpetatud pildid ühte hunnikusse ja poolikud laotan laiali. Valin välja lammaste püüdmise loo ning valin jätkamiseks sobivat pliiatsit, kui... hüppan ehmatusest püsti - keegi koputab köögi aknale. Piilun hirmunult akna taga valitsevasse pimedusse. Mõtlen kiirelt läbi, millised relvad mul siin olemas on - ahju kõrval on metallist ahjuroop, köögikapi sahtlis on mõned noad...

“Anne-Mari... Anne-Mari, see olen mina,” kuulen seejärel vaikset sosinat.

“Ma peaks su ehmatamise eest praegu maha lööma,” kinnitan Kristjanile, kui ta uksest sisse lasen. “Ma...” Kristjan sulgeb mu suu suudlustega. Ta on vist tükk aega õues olnud, sest mehe müts ja õlad on kaetud värske lumega, mehe põsed on külmad. Kristjan hoiab mind oma tugevate käte kindlas embuses, ega lase endast eemale vingerdada.

“Ma olen kõik need päevad ainult sinu peale mõelnud. Ma saan aru, et sulle tehti haiget, aga... palun anna mulle võimalus. Palun vähemalt kuula mind.” Anuv toon mehe hääles paneb taas millegi mu sees valusalt tukslema. Noogutan vaikides. Liigume kööki. Hakkan kiiresti laualt oma töid kokku koguma. “Kas need on sinu joonistatud?” küsib mees. Noogutan taas vaikides. “Imelised!” Jätkan piltide kokkukorjamist. Panen need oma kausta vahele ja köögikapi äärele. Istun laua äärde. Samale kohale, kus ma eelmisel korral istusin. Kristjan istub teisele poole lauda. Mingi osa minust on pettunud, sest meie vaheline köögilaud tundub maailma pikim vahemaa. Ma ei suuda temast nii kaugel olla.

“Jah, ma tean, et ma valetasin sulle. Ma oleks pidanud kohe algul tunnistama, et selles majas elas mu vanaema. Ta suri umbes viis aastat tagasi ja pärandas maja mulle. Ma elasin koos oma elukaaslasega Tallinnas. Tema oli kindel, et selle maja võiks lihtsalt kokku lükata ja püüda vähemalt maa kellelegi maha müüa. Kui me kõrval majas mu vanematel külas käisime, siis ikka hoolitsesin selle maja eest ka. Aga ega mu elukaaslane sellele hea pilguga ei vaadanud. Nii me vaidlesime päris tihti selle maja pärast. Minu jaoks olid selles majas aga mälestused, millest ma polnud valmis lahti laskma.

Eelmisel talvel tuli aga välja, et mu elukaaslane polegi enam minu elukaaslane, vaid hoopis enda bossi oma. See oli minu jaoks raske hoop. Mu elu jooksis päris mitmeks kuuks rajalt maha. Suvel otsustasingi, et tulen Tallinnast ära ja kolin vanemate juurde tagasi. Samal ajal otsiti siinsesse kooli poiste kehalise kasvatuse õpetajat. Täpselt minu ala.

Nii ma alustasingi sügisest töötamist. Kõik on uus septembrikuus... Keskendun väikestele igapäevastele asjadele. Elan päev korraga. Ei muretse asjade pärast, mida ma ei saa mõjutada. Lihtsalt hoian ennast tegevuses, et mitte taas musta auku kukkuda.

Ja siis tulid sina. Ja su väike päikesekiir. Mäletan meie esimesest kohtumisest armukadedust selle mehe pärast, kelle juurde sa pärast maja vaatamist tagasi lähed. Jätsin sulle vale mulje maja omanikust sellepärast, et mulle jääks võimalus öelda, et ma tegelikult seda maja ei müü. Arvasin, et kohtan järgmisel korral su meest ja teadsin, et kui ta mulle ei meeldi, siis ma ei taha teid oma vanaema majja elama. Kahe isikuna esinemine oli minu jaoks kuidagi kaitse sinu armastava mehe vastu.

Siis aga... anna andeks, kuid lugu, mille sa siin samas kohas rääkisid, oli minu jaoks maailma rõõmsaim uudis. Teadmine, et mul on sinu juures mingi võimalus... see avas minus taas usu elamisse. See suudlus... ma oleks nagu uuesti ellu ärganud. Ja siis sa jooksid minema. Ma saan sinust aru. Mul pole ühtegi last, aga mu elukaaslase lahkumine pööras mu elu pea peale. Sina oled sama läbi teinud koos nelja lapsega.”

“Kaks tühja kotti saavad kokku,” naeratan närviliselt.

“Kaks miinust annabki ju kokku plussi,” püüab Kristjan veidi rõõmsamat nägu ette teha, kuid tema silmad on ikka kurvad. “Anne-Mari, su pilt on kõik need päevad mu silme ees olnud. Mul on nii valus mõelda, et sa isegi ei lase mul katsetada. Need päevad, kui siin koos remonti tegime... inimese kohta õpib paljugi, kui näed, kuidas ta tööd teeb. Mulle meeldis kõik see, mida ma nägin. Su pisike tütar loomulikult sulatas ka jääd minu südames. Te mõlemad tundusite nii kaitsetud. Kui sa oma loo ära rääkisid, siis sain aru, miks mulle selline mulje jäi. Pärast elukaaslase lahkumist peitsin ennast maailma eest just rõõmsa naeratuse taha. Sinuga koos ma ei tahtnud enam peidus olla. Siiani ei taha. Ma palun - anna mulle võimalus!”

“Sa tead, et minu elust on samuti suur hiidlaine üle käinud. Aga ma pean oma laste eest hoolitsema. Kui midagi läheb halvasti, siis jäävad nemad taas oma tunnetega üksi. Ma ei saa oma lastele enam nii teha.”

“Loobud õnnest, sest äkki ei lähe hästi?”

“Ei, ma loobun oma laste õnnetusest,” toetan pea kätele ja püüan silmi peita, sest taas valguvad neist pisarad. Ma ei suuda Kristjanile enam nii otsa vaadata.

Äkitselt on Kristjan taas minu juures ja põlvitab mu tooli kõrvale maha. Ta põimib oma tugevad käed mu ümber ja hoiab mind.

“Ma saan aru, et sa kardad,” kordab ta, “aga palun anna mulle võimalus! Ei ole just tavaline, et su südame paneb põksuma inimene, kes ise su kodu õuele jalutab. Minuga nii juhtus. Ma ei saa lasta sul niisama taas ära lennata. Nendel päevadel, kui ma sind ei näinud, sain eriti selgeks, et mul on sind ja su päikesekiirt oma ellu vaja. Poisse ma siis veel ei tundnud, aga nagu sa mu ameti järgi arvata võid - ma saan lastega hästi läbi.”

“Seda ma usun,” naeratan. Põimin oma sõrmed Kristjani omadega vaheliti. Ta ohkab otse mu kõrva ääres kuuldavalt välja ja kallistab mind veel kõvemini.

“Vaata, et ma seda pärast kahetsema ei peaks. Ma ei lase enam mitte kellelgi oma lastele haiget teha,” vaatan pisarais silmil Kristjanile otsa.

“Ma ei vea sind alt,” lubab mees ja suudleb mind suule. “Sina ja su lapsed olete nüüd turvalises kohas!” Täpselt nii tunnen ma ise ka. Kristjani käed minu ümber ja huuled minu suul vaid kinnitavad sisemuses üha kasvanud kindlusetunnet. Selles suudluses on kirge ja lubadusi, vabanenud pingeid ja õndsaid naeratusi.

Jätkub ülehomme…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!