JÕULUKS KOJU 3: Pakkisime oma elu kastidesse ja kottidesse teadmata, mis saab edasi...

 (16)
JÕULUKS KOJU 3: Pakkisime oma elu kastidesse ja kottidesse teadmata, mis saab edasi...
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Tänasest Naisteka jõulujutu osast saad teada, kelle toel suutis peategelane pärast rasket lahkuminekut mõistuse juurde jääda.

Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jääb naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.

3. peatükk

Ei läinudki lolliks

“Oi, kui armas,” kilkab Kelli, kui mu tütrekese esimest korda sülle võtab. Istume mu pisikese üürikorteri väikeses köögis.

Kuna minu ja beebiga oli kõik korras ja see oli juba mu neljas laps, siis lasti meid pühapäeva õhtul haiglast välja. Mu sõbranna Kelli ja poisid olid meie korteris kõik korda teinud, ahju ära kütnud, praeahjus lõhnas isuäratav kartulivorm.

Sünnitama läksin seekord taksoga, nii tulin ka beebiga koju taksoga. Ei, mitte koju, parandan ennast. Korterisse. Ajutisse elupaika. Kui uksest sisse astudes nägin, mis nad kõik on korda saatnud, tuli pisar silma. See oli armas, et keegi nii palju hoolis. Hea oli tunda, et me beebiga olime oodatud. Samad pisarad tähendasid ka kurbust, sest tuli meelde, kuidas aastaid tagasi poistega sünnitusmajast koju saabusime. Ülari käis minuga kõigil sünnitustel kaasas, lõikas meie beebidel nabanöörid läbi. Käis suuremate poistega järgmist sündinud last juba haiglas vaatamas. Haiglast lahkudes tassis imikut turvahälliga. Kodus ootasid alati kingitused mulle ja beebile…

Seotud lood:

“Mis ta nimeks saab?” äratab Kelli küsimus mu unest. Kelli annab beebi Mihkli sülle. Suur vend paistab tillukese õekese kõrval veel eriti suur ja mehine. Poisi silmis on heldinud hooliv pilk, kui ta väikese õega elutuppa läheb.

“Ma ei tea veel,” vastan ausalt. “Olen viimased kuud mõelnud rohkem sellele, et kuidas laste trennirahad kinni maksta, kust ühele või teisele uued tossid või püksid saada, kuidas elektriarvet võimalikult väiksena hoida… No sellistele olulistele asjadele. Mitte sellele, mis mu tütrekese nimeks saab,” ütlen irooniliselt naeratades.

“Anne-Mari, ma saan aru, et olukord pole kõige parem, aga sinu tütre jaoks on see tema ainus lapsepõlv. Suurematele poistele samuti. Sina oled praegu ainus, kes seda luua saab.”

“Aitäh, ei mingit survet, eks ole?” naeratan sõbrannale juba rõõmsamalt.

“Vabandust, ma ei tahtnud sind ennast halvasti tundma panna. Mu jutu mõte on, et sa pead abi küsima ja seda vastu võtma. Ma ei saa aru, miks sa Ülarilt rohkem raha ei küsi? Tal on ju samasugune kohustus lapsed üles kasvatada. Kui vaja, siis ma võin sulle laenu anda või…”

“Aitäh, aga… sa aitad mind piisavalt sellega, et oled vajadusel meie jaoks olemas,” vastan kiiresti. “Ülari saadab kord kuus igale lapsele sada eurot. See on summa, mis ta ise välja pakkus ja mina ei küsi tema käest sentigi rohkem. Ta valis raha meie pere asemel ja mina ei taha tema räpase rahaga rohkem mingit tegemist teha.”

“Selle asemel kannatad ise ja lased lastel kehvades oludes elada?” küsib sõbranna otsekoheselt.

Ohkan. “Tean, et siiani on raske olnud. Aga nüüd hakkan ka miinimumpalga ulatuses vanemahüvitist saama… Peale selle saan lasteraha. Me saame hakkama.”

“Aga minu käest võid ju ikka vajadusel laenata…” püüab sõbranna oma pakkumist jätkata.

“Aitäh pakkumast, aga usu mind — kellegi käest laenu võtta on kõige lihtsam tee vaeseks jääda. Meil ei ole kerge, kõik kulutused tuleb läbi mõelda, aga võlgu olla ei taha. Eriti oma sõbrannale. Kuid usu mind — kui täitsa hätta jääme, siis annan sulle teada ja pean su pakkumise meeles.”

“Olgu, ma lepin praegu ka sellega,” naeratab Kelli ja viskab hoogsa pealiigutusega silmile langenud punase juuksetuka eest.

Kelliga saime tuttavaks peale meie esimeste laste sündi. Hakkasime suhtlema ühes interneti foorumis, kuhu kogunesid kõik sel kuul sündinud laste vanemad. Enamasti ikka emad. Kui tuli välja, et me mõlemad oleme Pärnust, siis saime ka päriselt kokku. Hakkasime koos beebidega jalutamas käima. Laste kasvades kohtusime mänguväljakutel või teineteise juures kodus. Nii olemegi praeguseks nii kokku kasvanud, nagu me poleks kunagi teineteiseta elanudki.

Just Kelli oli see tugisammas, kes pärast Ülari pommuudist mind viimase poole aasta jooksul toetas. Ma tean, et ta püüdis seda märkamatult teha ja ei pööranud sellele otseselt tähelepanu, aga loomulikult ma nägin.

Kelli oli see, kes suvel kogu perega korduvalt meie juurde Varblasse sõitis. Ta jättis meie mõlema poisid viiekesi oma mehe hoolde ning viis mind randa jalutama. Neil jalutuskäikudel sain endast välja rääkida, nutta ja naerda kogu valu, mida Ülari ülekohtune käitumine minusse oli tekitanud. Kelli helistas õhtuti ja lobises niisama, mitte millestki. Nagu muuseas küsis, et kuidas mul ka läheb, et kontrollida, kas ma olen ikka täie mõistuse juures. Alles siis, kui sügisel linna tagasi tulime, tunnistas sõbranna, et eks ta tegelikult oli mures küll, et kas seal kauges maakohas üksi lastega ikka suudan enda emotsioonidega hakkama saada.

Ikka suutsin! Ma lihtsalt ei mõelnud toimunule. Keskendusin sellele, mitu eurot meil kuu lõpuni raha on ja mida selle eest veel osta on vaja. Juunis mõtlesin, milliseid köögivilju kasvatada, et need enne septembrit valmis saaks, nii et võiksime ise ka nende vilju maitsta. Otsisin internetist soodsaid pakkumisi beebi varustusele, kuna poistest polnud enam midagi järgi jäänud.

Kõige rohkem veetsin aga aega aias. Võõras aias, kus on kõik kellegi teise käe järgi tehtud. Aias, milles mina oma tegemiste tulemust ei näe, vaid seda naudib keegi teine. Nii, nagu minu kodus. Tähendab, endises kodus, parandan ennast.

Aias veetsin ma viimastel aastatel tõesti tunde. Isegi päevi. Paar aastat tagasi käisin kutsehariduskoolis maastikukujunduse kursustel. Mul polnud kunagi plaanis sel alal tööd teha, kuid koduse emana oli aeg-ajalt vaja põhjust, et kodust välja saada. Pealegi tahtsin ise imede aias elada. Seda enda kodu ümber luua. Minu endine kodu pakkus selleks palju võimalusi, sest meie maja ümber oli suur aed. Krunt asus tänava nurgal, nii et kahest küljest oli see kõigile möödujatele avatud. Mis mul saigi selle vastu olla, et kõik minu kätetööd imetlesid. Suurim tasu aga oli nauding ja hingerahu, mis ma taimedega tegelemisest ja näppupidi mullas olemisest sain.

Suvel ma ei läinudki lolliks. Õpetasin ka poistele taimedest nii palju, kui nad mu kõrval kuulata viitsisid. Mererand ja lähedalolevad metsad aga tõmbasid poisse rohkem, kui minu aiandustunnid. Ülaril oli tegelikult isegi õigus — poisid võtsid vastu uudise tema uuest perest üllatavalt rahulikult. Seitsmene Indrek oli kõige rohkem segaduses. Mihkli ja Hendriku puhul aga tundus, et nad nagu ei hoolinudki. Kas Ülari Soomes töötamine oli tema ja laste vahelist sidet tõesti nii palju nõrgestanud? Ilmselgelt olid poisid aga kurvad majast lahkumise pärast. Eriti kuna mul ei olnud tegelikult ühtegi vastust küsimusele — kuhu me läheme? Pakkisime oma elu kastidesse ja kottidesse teadmata, mis saab edasi.

Sellest saatuslikust maikuu päevast nägin, et poisid hakkasid mind rohkem hoidma. Esimesed kuud keskendusin vaid väikestele asjadele. Igapäevastele tegemistele. Tagantjärele mõeldes möödus see aeg kuidagi udus. Mäletan vaid, et poisid olid olemas. Nüüd tundub, et sel ajal toetasid nemad mind rohkem kui mina neid.

Ilmselt ma aga ei läinudki lolliks, sest siin ma nüüd olen — meie pisikeses üürikorteris. Mõtlen, kuidas Mihklile nädala lõpuks kooli ekskursiooni jaoks raha leida.

Jõulujutu esimest peatükki saad lugeda SIIT ja teist SIIT!

Jätkub reedel…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!