Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jääb naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.

4. peatükk

Varjatud tunded

Kõnnin Pärnu Põhikooli direktori kabineti ukse taga edasi-tagasi. Kõigutan viiepäevast tütrekest turvahälliga käe otsas. Loodan, et ta magab meie vestluse ajal rahulikult.

Direktor Vello Jürjo helistas mulle täna ja soovis esimesel võimalusel kohtuda. Ütlesin, et mul on aega kogu aeg ja samas mitte kunagi, sest olen beebiga küll kodus, aga samas pole mul teda kohtumise ajaks kuhugi panna. Direktor kinnitas, et loomulikult pole probleemi, kui ma koos beebiga tulen.

Vello Jürjo on umbes viiekümnendates muhe mees, kes saab minu arvates kõigiga väga hästi läbi. Ta tunneb kõiki lapsevanemaid, sest suhtleb nendega pidevalt. Lapsed austavad teda väga. Tundub, et õpetajad samuti. Direktor Jürjoga rääkimine jätab alati positiivse tunde. Ma pole kindel, kas see täna samamoodi saab olema.

“Anne-Mari,” direktor pigem ohkab kui ütleb mu nime välja, kui mõne aja pärast üle laua tema kabinetis istun. “Su poisid on aastaid meie kooli au ja uhkus olnud. Nad on head suhtlejad, seltskondlikud, rõõmsameelsed, alati väiksemate kaitseks väljas. Saavad õppetööga hästi hakkama, osalevad mitmetes huviringides, toovad auhinnalisi kohti nii olümpiaadidelt kui spordivõistlustelt… Vähemalt see oli nii kuni selle sügiseni.”

Ohkan kuuldavalt.

“Pärnu on väike koht. Jutud liiguvad. Kuigi ma ei tohiks kooli direktorina teie pere siseasjadesse sekkuda, siis tegelikult ma ju tean, millisesse ootamatusse olukorda olete sattunud. Vähemalt arvan, et tean. Seepärast olin siiani vait ja lihtsalt jälgisin arenguid Mihkli ja Hendriku juures.”

Kuulan direktori juttu hirmunult. Ma aimasin, et direktori telefonikõne põhjuseks ei olnud midagi head, kuid mul polnud õrna aimugi, kui hull asi siis tegelikult on.

“Sügisest alates on Mihkel ja Hendrik väga tõsiseks muutunud. Pigem isegi tusaseks. Nad puuduvad tihti trennidest. Tundides ei tee kaasa. Mitte pahatahtlikult, vaid pigem oleks neil nagu probleeme keskendumisega. Indrek on vaid paar kuud koolis saanud käia. Tema puhul mul eelmisest aastast võrdlust pole, kuid vähemalt praegu käitub ta samamoodi, nagu suuremad vennad.”

See pole mingi ime, mõtlen omaette. Kui arvestada, kui suurest osast oma elust need lapsed pool aastat tagasi ilma jäid, siis ei imesta ma mitte ühegi sellise muutuse üle.

“Ma ei oota, et sa mulle praegu kõigest toimuvast räägiksid. Lihtsalt palun, et kui ma saan midagi teha, et teie kõigi elu kuidagi lihtsamaks muuta, siis anna mulle teada. Nagu ma ütlesin — tean, et pere siseasjadesse ei tohiks sekkuda, aga… see ei jäta koolielu ka puudutamata. Ehk siis see põhjus, miks ma helistasin…”

Tunnen, kuidas kõhus tõmbub midagi valusalt kokku. Kiirelt käivad peast läbi erinevad variandid, mis võis olla juhtunud…

“Hendrik läks täna ühele oma klassivennale kallale. Ta peksis teist poissi täiesti hullunult. Õpetaja teda eemale ei saanud. Lõpuks suutsid paar klassivenda mitmekesi koos tegutsedes ta eemale kiskuda.”

Vajutan pea kätele. Ohkan kuuldavat.

“Kas on teada, miks ta seda tegi?” küsin vaikselt.

“Teine poiss oli midagi ta kodu ja isa kohta öelnud,” vastab direktor ettevaatlikult.

Sulgen silmad. Avan need mõne hetke pärast uuesti.

“Kas see teine poiss…?”

“Temaga on kõik põhimõtteliselt korras. Mõned sinikad kindlasti jäävad. Kuna Hendrik käitus pööraselt, siis pigem tegi ta endale selle lahmimisega viga. Aga ka tema käis kiirabis ära. Kätel luumurde ega mõrasid pole, kuid mõnda aega on temalgi kogu lugu meeles. Teise poisi vanemad kuulasid ka oma lapse poolse loo ära. Kuna poiss oli juhtunust üsna ehmatanud, siis ta ei varjanudki, et noris ise Hendrikut. Seega vanemad mõistsid olukorda ja süüdistust ei esita. No ja olgem ausad… ka teistel lapsevanematel on teie pere praegune seis teada, nii et eks nad püüavad mõista.”

Veri peksleb mu peas, kui direktori kabinetist lahkun ja beebiga turvahälli käe otsas kiigutades auto poole liigun. Mul polnud õrna aimugi, et keegi mu lastest millekski selliseks võimeline võiks olla. Ma olen neile kogu aeg hoopis vastupidist õpetanud. Hendrik ja Mihkel on aastaid spordiga tegelenud. Seega ma tean, et nad on tugevad poisid. Seda enam olen tähelepanu pööranud, et nad saaksid aru, kus ja millal oma jõudu kasutama peavad. Olen oma lastele kogu aeg rääkinud, et jõud peab jääma spordiplatsile. Ja nüüd siis selline ootamatu avastus oma lapse kohta.

Ma ei teagi, kas tahaksin kurbusest nutta või tigedusest karjuda. Kindel on see, et tahan kuulda, mis Hendrikul selle kohta öelda on.

Jätkub teisipäeval…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!