JÕULUKS KOJU 6: Kõik tšekid ja numbrid pangakontol on läbi käidud. Paberil on reas hirmutavad numbrid
Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.
6. peatükk
Oma kodu
Täna saatsin lapsed kooli raske südamega. Eilne vestlus avas mu silmad, aga ma ei teadnud, kuidas olukorda koolis muuta. Ma ei osanud oma lapsi aidata. Vestlusest direktor Vello Jürjoga on meeles, et ta mainis midagi, et teised lapsevanemad teavad meie olukorda. Nii ei ole mõistmisel abi loota ka lapsevanematelt, kui nad ilmselt samamoodi meie olukorda kuidagi imelikuks peavad. Olgem ausad — kust need lapsed tegelikult norimiseks üldse infot saavad? Eks see ikka tulebki teistelt lapsevanematelt. Lapsed räägivad koolis seda, mida on kodus kuulnud.
Aga ma saan midagi muuta kodus. Õigemini — ma saan lastele kodu anda!
Praegu saan ise ka aru, et Ülari lahkumise järel olin mingis mustas augus. Ma ei saanud sellest aru, sest minu arust kõik toimis. Elasime ju edasi. Aga lapsed said sellest aru. Just mu lapsed tõid mind taas pinnale.
Meil on vaja oma kodu! Ja paremat elu! Põhimõtteliselt teadsin seda varem ka, aga ma ei teinud midagi, et seda saada.
Tänane hommik algas ninapidi paberites. Pisike piiga soosis igati mu tegemisi. Neljandat korda vastsündinu emana tean, et esimene kuu ongi beebiga kõige lihtsam, sest siis ta põhimõtteliselt vaid sööb, kakib ja magab. Seejärel alles hakkavad magamata ööd ja muud beebiga seotud lõbustused. Nii on mul kuu aega, et kõik kodu saamiseks vajalik korda ajada. Praegu käib mul kogu aeg toas telekas, et oleks mingi müra taustaks. Nii ei ärka beebi mõne ehmatava väikese krõpsu peale ja mina saan rahulikult tegutseda.
Oeh, millal ta endale nime saab? Ülariga beebit planeerides mõtlesime mitmetele ilusatele nimedele nagu… ei, ma ei taha neid isegi enam korrata, sest praegu kõlavad need kõik kuidagi valesti. Beebi eostamisest kuni tema siiajõudmiseni on nii palju muutunud, et ma ei suuda teda hetkel mitte ühegi nimega seostada. Ta on meie pisike printsess. Ükskõik, kui kulunult see ka kostub, aga minu ja poiste jaoks on ta meie päikesekiir, väike valgus neis karmides päevades.
Laotan köögilauale viimaste kolme kuu ehk taas linnas elatud aja ostude tšekid, võtan arvutis lahti pangakonto väljavõtte. Kirjutan paberile välja kolme kuu kulud: söök, huviringide ja trennide kuutasud, kulud autole, laste ühistranspordi kuukaardid, telefonid, internet, üür, kommunaalmaksed, riided.
Järgmiseks reastan kõik tulud: Ülarilt saadud kolmsada eurot, lasteraha, järgmisest kuust vanemahüvitis. Sel kuul tuleb ka tütrekese sünnitoetus linnalt.
Võtab paar tundi aega, kuid siis on kõik tšekid ja numbrid pangakontol läbikäidud. Paberil on reas hirmutavad numbrid. Mulle tundus nende kuude jooksul kogu aeg, et meil pole väga palju raha, kuid tegelikult käis kuu jooksul läbi päris suur summa.
Hakkan ridade kaupa vaatama, kust saaks midagi vähendada. Laste trennide ja muusikakooli tasud on iga kuu samad, samuti ei muutu ühistranspordi kuukaartide, ega interneti hind. Telefonidega on meil soodne perepakett, kus omavahel on rääkimine tasuta. Järelmaksu ei ole, seega pole ka sealt midagi vähendada. Suurimate numbritena vaatavad vastu toit, üür ja kommunaalmaksed. Sööma peab. Söögiga me ei laiuta. Seega seda rida ma rohkem ei puutu.
Üür ja kommunaalmaksed? Sügisel korterit otsides olin raskes olukorras, sest oli vaja kiiresti maalt ära tulla. Samal ajal aga otsisid linnas kortereid ka kõik maapiirkondadest tulnud õpilased. Nii oli valik väike ja hinnad kõrged. Meie pisikese korteriga pole ma algusest peale rahul olnud, kuid siiani arvasin, et ma ei saa sinna midagi teha.
Võtan lahti kinnisvara lehekülje ning hakkan uurima Pärnu korterite üürihindu. Silma jääb päris mitu pakkumist, mille hind on soodsam, kuid korter suurem. Teen ühe pakkumise lahti. Tutvustava pika teksti keskel on ühe lausega ära märgitud, et korteris on elektriküte. Selge — järelikult on elektrikulud väga suured. Nii et kokkuvõttes me ikkagi sellega ei võidaks. Sirvin kuulutusi edasi.
Äkitselt jääb mulle silma kuulutuste kõrval olev kodulaenu kalkulaator, millel kirjas vaadatava pakkumise kuu üüri hind. “Kui sa maksaksid sama summa kodulaenuks, saaksid endale osta mõne nendest korteritest” on kalkulaatori alla kirjutatud. Sellele järgneb hulk minu päringule vastava hinnaga kodude müügikuulutusi. Viimaste kuude jooksul pole ma isegi julgenud sellele mõelda, et meile kodu hoopis osta.
Samas kui mõtlema hakata, siis üüri makstes tasun ma kellegi teise kodu eest ja lõpuks lahkudes pole mul ikka midagi. Hoolimata summast olen lõpuks sama kodutu, nagu sinna korterisse kolides. Äkitselt ärkab minus mingi stabiilsuse ihalus. Ma tean, et kodulaen on suur kohustus, aga mõte oma kodust on ahvatlevam. See oleks nagu autasu viimaste kuude vintsutuste eest.
Edasi sirvin hoopis korterite müügikuulutusi. Uskumatu — ja ongi nii — selle summa eest, mis me praegu üüriks maksame, saaksin hoopis hulga suurema korteri kodulaenu maksta ja nii endale ja lastele kodu osta.
Võtan panga kodulehel lahti kodulaenu kalkulaatori. Sisestan enda kuu sissetuleku, vanuse ja laenu perioodiks maksimaalse 30 aastat. Mulle silma jäänud korteri kodulaenu tasu oleks veidi väiksem kui üürisumma, mida praegu tasume. Olen vaimustunud avastusest, et tegelikult võiksin meie väikesele perele hulga paremaid elamistingimusi lubada.
Login internetipanka sisse ja täidan kohe ära kodulaenu taotluse. Täidan ära info soovitava korteri kohta. Loen kõik oma kulud ja tulud ausalt üles. Ülari poolt kantava raha arvestan alimentide lahtrisse. Vanemahüvitis läheb muude tulude alla. Tagatise reale kirjutan, et see sama ostetav korter. Lisatagatiseks oleks mul pakkuda vaid auto, kuid seda ilmselt kodu ostmisel ei arvestata.
Rahulolevalt naeratades saadan oma kodulaenu taotluse ära. Vaatan veel korra mulle silma jäänud imelise korteri pilte ja olen endaga rahul. Ma lubasin lastele, et jõuludeks oleme omas kodus. Tänase hommiku paberite ja numbritega sahkerdamine tegi selgeks, et see on täitsa reaalne. Ma ei saa aru, miks ma seda varem ei teinud? Mu laste jaoks oleks mitmed ebameeldivad norimised ja halvad kogemused ära jäänud.
Aga ma ei mõtle sellele, mis ma valesti tegin. Mõtlen tulevikule! Nüüd on kõik jälle hästi ja ma suudan taas oma lapsi toetada. Heast uudisest räägin neile aga siis, kui kõik on täitsa kindel.
Jätkub teisipäeval…
Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!
