JÕULUKS KOJU 7: Ma polnud ammu oma suurt poega nutmas näinud...

 (7)
JÕULUKS KOJU 7: Ma polnud ammu oma suurt poega nutmas näinud...
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Tänases Naisteka jõulujutu osas ühtegi head uudist paraku ei tule. Küll aga nii mõnigi halb.

Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.

7. peatükk

Ma ei ole statistika

“Mis juhtus?” küsin ehmunult Mihklilt. Poisi üks silm on täitsa paistes, huulel on värske haav ning käe ümber on side.

“Me… noh… kaklema läksime,” selgitab poiss vaikselt.

“Kellega? Miks? Kuidas?” ei tea ma enam, mida üldse küsima peaks. “Me ju alles rääkisime sellest? Mis juhtus?”

“Sellest on natuke vähe kasu, et meie siin omavahel räägime,” vaatab poiss mulle etteheitval näol otsa. “Teised poisid koolis ei tea sellest midagi. Nad teadsid, et sa eile koolis käisid. Nüüd hakati norima selle kallal, et ilmselt visatakse Hendrik koolist välja. Minu klassikaaslased korjasid mu asju kokku ja tõstsid ukse taha. Nad ütlesid, et ma pean koos oma vennaga sealt koolist kaduma,” tõusid pisarad poisi silmisse.

Ma pole ammu oma suurt poega nutmas näinud. Oeh, ma unustan, ta on ju kõigest üheteistkümneaastane. See, et ta meie peres on suur, ei tee teda ju täiskasvanuks.

Seotud lood:

“Ja siis sa arvasid, et on mõistlik kakelda?” küsin ettevaatlikult.

“Ma ei saanud sinna midagi teha, kui nad mulle mitmekesi kallale tulid,” nuuksub poiss.

Helistan muusikakooli ja selgitan, et Mihkel ei saa täna tundi tulla, sest vigastas koolis oma kätt. Teadlikult ei räägi ma rohkem midagi.

“Anne-Mari, anna andeks, aga ma ei tea, kuidas praegust olukorda lahendada,” teatab direktor Jürjo mulle telefonis. “Rääkisin mitme õpetajaga ning tunnistan, et sinu laste kiusamine on suur probleem. No ja ega nad ise ka väga alla ei anna…”

“Alla ei anna? Mis mõttes?” muutun tõredaks. Direktorile helistades lootsin kuulda, mida ta edasi kavatseb teha, kuid tundub, et ta soovib hoopis minu lapsi süüdistama hakata.

“Anne-Mari, ma saan aru, et iga vanema jaoks on tema lapsed kõige kallimad, aga kui su poisid lepiks veidi paremini selle olukorraga ja ei püüaks ennast kogu aeg kaitsta…”

“Päriselt ka või?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda. “Kas sa tõesti ütlesid mulle praegu, et lapsed peaksid koolikiusamisega leppima? Siis polegi ju asi teistes lastes, vaid selles, et selles koolis soositakse koolikiusamist?”

“No näed, sa ise hakkad ka kohe ründama,” muutub direktori hääl karmimaks. “Saan aru, et teil on praegu rasked ajad ja…”

“Saa palun ka sellest aru, et asi pole praegu meie pere rasketes aegades, vaid selles, et sinu juhitud koolis toimub kontrollimatu koolikiusamine,” lõpetan kõne ära.

Riskin sellega, et direktor saab kinnitust, et mu muutunud lastel on ebastabiilne ema. Aga usun, et ühegi ema närvid ei pea vastu, kui kuuled, et isegi kooli direktor õigustab laste kiusamist koolis. Kas tõesti jättis direktor siiani positiivse ja muheda mulje, kuna puutusin temaga kokku vaid tänu oma hästi hakkamasaavatele lastele? Kuni mu lapsed olid edukad, olin heas kirjas? Aga probleemide korral pole direktorist kasu, vaid ta lükkab probleemid endast lihtsalt eemale? Hetkel siis on probleemiks minu lapsed, sest kui neid ei oleks, siis ei saaks tegelikud probleemide allikad probleeme tekitada?

Emana pole mul ühtegi võimalust oma lapsi kaitsta. Kas ma võtan beebi kaasa ja lähen ning valvan oma lapsi koolis? Kõiki kolme? Vajun jõuetult diivanile istuma. Telefon heliseb. Olen valmis direktori kõne uuesti katkestama, sest ma pole hetkel võimeline temaga uuesti rääkima. Ekraanil on hoopis võõras number.

“Saime eile Teie kodulaenu taotluse,” selgitab noorepoolne naine meeldival häälel. Sirutan ennast diivanil sirgemalt istuma ja püüan eelmise kõne negatiivsuse oma peast välja saada. “Kahjuks peame teatama, et sellises olukorras pole meil võimalik Teile laenu pakkuda,” teatab naine sama meeldiva häälega.

Vajun ohates uuesti kössi. Ega panga töötaja ei pidanud teadma, et ta just mu maailma uuesti kokku vajutas. Selle, mis enne tänast päeva oli just hakanud kuidagi paika loksuma.

“Kas on midagi, mida ma saaks teha, et Teie otsust muuta?” küsin lootusetul häälel.

“Ja, kindlasti!” vastab meeldiv naishääl sama reipalt kui just mu taotlusest keeldumisest teatas. “Soovitav on valida väiksema maksumusega korter, tasuda mingi protsent omaosalust rahas ning suurem sissetulek on ka kasuks. Vanemahüvitist ning lastetoetust ei saa päris sissetulekuks lugeda, nii et laenu saamine tähendaks siiski mingit töötamist.”

“Piisava suurusega odavamad korterid jäävad linna keskusest ja laste koolidest juba kaugemale,” arutlen pigem omaette.

“Täpselt! Ma soovitan Teil otsida elamine pigem mõnda maapiirkonda,” kinnitab jätkuvalt rõõmsameelne hääl telefonis. “Jääme Teie täpsustatud laenutaotlust ootama!”

Tänan viisakalt ja lõpetan kõne. Beebi hakkab vääksuma.

“Nii hea, et sa olemas oled,” aitan tütrekese rinna otsa sööma. Imetlen tema väikseid rohelisi silmi. Beebi surub need vahepeal vägisi lahti, kuid nohinal imedes jääb varsti jälle magama. Paitan ja liigutan teda, et ta uuesti ärkaks ja ikka lõpuni sööks. Beebi teeb silmad taas lahti, hakkab isukalt sööma, kuid mõne aja pärast jääb jälle magama. Tõstan ta oma õlale, et krooksud välja tuleks. Magava beebi armas nohin kõrva ääres on ülimalt rahustav. Hetkeks tundub, et viimase poole tunni jooksul toimunud negatiivsed telefonikõned oleks nagu teisest maailmast.

Mõistan, et nii koolidirektori kui pangatöötaja jaoks olen ma vaid statistika. Üks paljude seast. Aga oma lastele olen ma üks ja ainus ema. Nende elu ja elamistingimused on minu vastutusala. Jah, Ülari omad ka. Aga tema kirjutas ennast meie elust välja. Raha pärast ei suutnud ta Soomest tagasi tulla. Tema arust ei olevat Eestis võimalik piisavalt teenida.

Nüüd olen pool aastat hakkama saanud ilma Ülari ja tema sissetulekuta. Äkki ta tegi mulle hoopis heateo? Näitas õigel ajal, et siin maailmas pole kedagi, kellele võiks loota. Tuleb ikka ise hakkama saada. Ehk on hoopis hea, et ta ise mu elust kadus? Ülari valik oli minna kergemat teed. Ta ei proovinudki Eestisse tööle tulla, vaid jäi omal valikul kauemaks Soome. Isegi siis, kui ta mõistis, et on meist kaugeks jäänud ja vajab kedagi enda kõrvale. Nii olin ma ka oma mehe jaoks lõpuks statistika — üks mitmete seast.

Minu lastel on aga vaid üks ema. Ja nende ema ei anna nii lihtsalt alla! Istun uuesti arvuti taha, beebi jätkuvalt õlal armsalt nohisemas. Võtan lahti kinnisvara kuulutused Pärnumaal.

Jätkub reedel…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!