JÕULUKS KOJU 8: Olen kimbatuses, kuidas võõrale oma käitumist selgitada — äkki mõtleb, et tulin vargile ja kutsub veel politsei

 (6)
JÕULUKS KOJU 8: Olen kimbatuses, kuidas võõrale oma käitumist selgitada — äkki mõtleb, et tulin vargile ja kutsub veel politsei
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Tänases Naisteka jõulujutu osas käib Anne-Mari vaatamas oma unistuste maja ning kohtub võõra veidralt optimistliku mehega.

Jõulujutt “Jõuluks koju” algas nelja lapse ema Anne-Mari avastusega, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda, loe kaks korda nädalas ilmuvast järjejutust.

8. peatükk

Imedemaad avastamas

Pärnust sõidan Pärnu-Jaagupisse pool tundi. Pööran alevi peatänavalt alla ning leian varsti õige maja üles. Pargin auto tee äärde. Tütreke on sõidu ajal magama jäänud, nii et jätan auto käima ning lasen tal edasi magada.

Kõnnitee on majani lumest puhtaks roogitud. Astun mööda rada maja poole ja tunnen, kuidas sisemine kripeldus iga hetkega suureneb. Vähemalt väline ilme on küll selline, nagu müügikuulutuses nägin. Kui maja sisemus on samuti selline, nagu mulle piltide järgi mulje jäi, siis on see tõesti ju unistuste maja. Puhas kõnnitee annab aimu, et keegi on alles hiljuti siin käinud. Huvitav, kas sellel majal on väga palju huvilisi?

“Kas Te otsite kedagi?” ehmatan minust vasakult kostva hääle peale. Vaatan samas suunas. Üle puidust plankaia näen silmini tõmmatud mütsiga noormehe pead. Korraliku aia järgi võib arvata, et naabrid omavahel väga hästi läbi ei saa.

Seotud lood:

“Ee… ei,” jään kokutama. Mõtlesin maja lihtsalt üle vaadata. Mul pole maakleriga kohtumist kokku lepitud, seega hetkeks olen kimbatuses, kuidas võõrale oma käitumist selgitada. Äkki mõtleb, et tulin vargile ja kutsub veel politsei. Seda jama meie peres praegu vaja ei ole. “Ma sattusin siit mööda minema ja… nägin majal müügi silti ja… tulin lihtsalt korraks seda maja vaatama …” puterdan hoogsalt mingi selgituse.

Maja ümbritseva aia küljes oli tõesti müümise silt, seega ma ei valeta ja oleksin võinud päriselt ka mingi suvaliselt mööduv huviline olla. Aga ma ei ole. Mul on selle maja vastu tõsine huvi. Peale pikka kuulutuste lappamist jäi see maja tõesti kohe silma. Ei midagi uhket ega erilist, kuid mul tekkis kohe tunne, et see on lihtsalt meie jaoks sobilik. Praegu maja ees seistes on senine hea tunne vaid kinnitust saanud.

“Oodake seal,” hüüab noormees aia tagant ning kaob hetkeks. Teerajalt kõrvale kaldumata on näha, et kuulutuses kirjas olnud mitusada ruutmeetrit aeda peab ka paika. Lumekihi alt pole näha muud, kui mõned tihedalt kõrvuti pikitud kõrgustesse ulatuvad õunapuud. Krundi suurusest aga pole just keeruline aru saada, sest igast küljest ümbritseb seda korralik aed. Kui naabrite pool on kõrge plank, siis ülejäänud kolmes küljes pooleteise meetri kõrgune võrkaed. Paremal pool lõppeb aia taga tänav ära ja algab mets. Maja taga on küll naabrid, kuid nende maja on aiast kaugel ja suuresti puude taga peidus. Laste ja loomadega ideaalne. Juba praegu tundub, et see on tõeline imedemaa. Huvitav, milline pere siin elas? Või elab? Ma isegi ei tea ju, kas see maja on praegu tühi?

Natukese aja pärast on võõras noormees minu kõrval kõnniteel. “Nii, et Teid huvitab siis see maja,” ta pigem nendib fakti, mitte ei küsi minu käest. Noogutan ettevaatlikult. Võõras on minuga umbes ühevanune. Isegi talveriiete alt on näha ta sportlik kehaehitus. Kuigi mul on kontsaga saapad jalas, on võõras minust umbes pea jagu pikem.

“Eeldan, et Te olete uudishimulik naaber, kes hoolimata korralikust plankaiast on siinsete elanike iga liigutusega kursis?” küsin provotseerivalt, et oma närvilisust varjata.

Noormees muigab.

“Ise jalutab keset päeva võõral territooriumil ja siis julgeb mind kritiseerida,” paneb ta käed naeratades puusa ja vaatab tehtult etteheitva näoga mulle otsa. Mehe naeratus on nii heatahtlik, et miski minus vabaneb.

“Olgu-olgu, ma tunnistan, et tahtsin jah maja vaikselt üle vaadata. Nii, kui ma seda internetis nägin, jäi see mulle kohe silma. See oleks ideaalne kodu mulle ja mu neljale lapsele,” lasen pahinal kõik endast välja.

“Ah nii, et kohe nii suure perega plaanite siia kolida?”

“Tegelikult vist mitte,” langetan pilgu. “Sain eile vastuse, et pank ei anna mulle kodu ostmiseks laenu. Või noh, annaks, aga selleks pean ma enne rikkamaks saama. Ja vähem kui nädalase beebi kõrvalt on seda raske teha. Ma arvutasin välja, et selle maja kuumakseteks jätkuks mul ilusti raha, aga panga silmis olen ma laenukõlbmatu. Sellepärast tulingi siia üksi unistama,” tunnistan nukralt.

Lasen pilgu veel üle õue. Mul pole õrna aimugi, milliseid üllatusi valge puhas lumevaip katab. Kus on millised lillepeenrad või ilupuud. Müügi kuulutusest nägin küll, et õu oli suvel ilus, kuid kohapeal ei meenu, kus mingi peenar oli.

“Oih, vabandust — mina olen Kristjan,” kisub noormees kinda oma paremast käest ja ulatab käe minu poole.

“Anne-Mari,” vastan samaga. Mu kindad on autos, tuleb meelde, kui noormehe soe käsi minu oma piisavalt tugevalt pigistab. Meenub vanaema õpetus, et käepigistus räägib inimese kohta paljugi. Kristjani oma on kindel, kuid samas leebe. Mingil põhjusel mehe olemasolu kuidagi takistab mul majale keskendumist.

“Teie mehel siin sees tööd jätkuks. Kas ta oleks sellega nõus? Selles majas pole ammu remonti tehtud,” saadab Kristjan mõõtva pilku üle maja.

“Mul ei ole mingit meest. Ainult neli last. Nii et mul pole kellegi nõusolekut vaja. Maja seisukorda nägin piltidelt ja tean, mida seal peaks tegema. Usun, et saaksin kõige esmavajalikuga ise hakkama,” teatan võõrale pigem trotsliku enesekindlusega.

Ma ei tea ise ka, miks talle seda üldse räägin, sest on ju selge, et ega ma tegelikult kunagi selle maja omanikuks ei saa. Aga ilus on vähemalt unistada. Ehmatusega mõistan, et olen sellele majale nii mitu päeva juba mõelnud ja palju asju läbi planeerinud, et kuidagi märkamatult olen selle majaga täiesti seotud.

“Aga küsige otse omaniku käest järelmaksu,” soovitab Kristjan äkitselt.

Turtsatan naerma.

“Tuletan meelde — mulle ei taha laenu anda pank, mille töötajad ei jaga üldse oma isiklikku raha. Nad jagavad mingi umbisikulise rikka ja rahas supleva panga raha. Miks peaks mõni majaomanik riskima sellega, et oma isiklik raha mängu panna? Eriti kuna tavaliselt müüakse maja sellepärast, et endale uus kodu osta. Järelikult on inimestel seda raha kohe vaja,” vuristan oma lootusetud mõtted välja.

Noormees nagu ei kuulekski minu masendust. Lõbus naeratus on kogu aeg ta näol.

“Aga proovige. Kui Te seda maja nii väga tahate, siis tasub ju proovida!”

“Vist küll,” kehitan õlgu. Tegelikult ma sellesse ei usu. Kristjan hakkab midagi oma telefonis sorima. “Kirjutage üles,” käsutab ta. Otsin kuulekalt oma telefoni välja. Kristjan loeb mulle numbri ette. “See on omaniku number. Helistage talle ja küsige!”

“Teil polnud vist omanikuga kõige soojemad suhted, kui temast nii väga lahti tahate saada,” hakkan võõra noormehe ülima üritamise peale naerma.

“Vastupidi — meil on väga head suhted!” naeratab Kristjan kavalalt vastu.

Pärnu poole tagasi sõites mõtlen, et sellel Kristjanil on midagi viga. Nii rõõmsameelne ja optimistlik ei saa üks normaalne inimene olla.

Aga äkki tal on õigus…? Äkki ongi kõik võimalik?

Jätkub teisipäeval…

Heli Künnapas on kirjanik ja kirjastaja, kellelt on praeguseks ilmunud kuus raamatut. Viimati menukas noorteromaan “Ütlemata sõnad”. Tema tegemistest ja raamatutest loe lähemalt SIIT!