Jõulupuu: Jääme õega ilma juba kolmandast kodust…

 (60)
Jõulupuu: Jääme õega ilma juba kolmandast kodust…
Rene Suurkaev

Õbluke pikkade blondide juustega teismeline Karmen hallis dressipluusis istub päevinäinud diivanil ning nikerdab paela punuda. Paelade punumist on talle õpetanud tema noorem õde Kristi (nimed muudetud), kes on selles kõva käpp. Pilgu paelalt tõstab tütarlaps vaid siis, kui tema õde sisse tormab ning aru pärib, miks neiul tema püksid jalas on! Pärast väikest nägelust pükste kasutusõiguse üle pöörab aasta noorem õde, kes on paelapunujaga pea äravahetamiseni sarnane, pilgu kasvataja poole ja küsib lootusrikkalt: "Kas su kirjale on vastus tulnud? Kas ma saan jõuludeks peresse?" Pärnu Pereabikeskuse sulgemise tõttu jäävad õed ilma juba kolmandast kodust ja kolmandatest vanematest ning püsib vaid lootus, et ehk leidub kusagil keegi, kes on nõus lapsendama kaks teismelist tüdrukut.

Karmen peidab end häbelikult oma blondi tuka taha ning vastab küsimustele vaikselt ja lühidalt. Ta on pealtnäha täiesti tavaline teismeline tütarlaps, kes armastab sõpradega hängida, raamatuid lugeda ja sportida. Karmen on igal aastal käinud jooksuvõistlustel ning sealt ka esikohaga tagasi tulnud. Lemmikuks on tal Harry Potteri sari, kõiki raamatuid on ta täpselt kuus korda lugenud, teatab ta uhkelt. Tulevikuplaanid on Karmenil uhked – tema unistab politseiniku elukutsest! See olevat neiul juba ammu selgeks mõeldud. Pättide tagaajamine ja vilkuritega autoga kihutamine on just see, mida ta tulevikus teha tahaks.

Seotud lood:

Parimad jõulud on koos perega...

Kui tema käest jõulude kohta küsida, tõmbub neiu krampi, sõrmed hakkavad kiiremini lõngajuppe liigutama, ning ta vastab vaikselt ja pilku punutiselt tõstmata: "Minu unelmate jõuluõhtu on rahulik...koos perekonnaga ja hästi maitsva söögiga...verivorstid ja kartulid ja ketšup ja pohlamoos võiks ka olla...." Siis saab punase-rohelise-valgekirju pael valmis ning Karmen hüüab: "Kasvataja, osta ära, see läks sassi!"

Vahepeal sisse jooksnud õde Kristi on aga elav ja jutukas. Ta pärib kasvatajalt uuesti, kas kirjale on vastus tulnud, kas mõni kasupere on tema vastu huvi tundnud, norib õde pükste pärast ning istub siis laua äärde komme mugima. Ta teab, et kasvataja on saatnud ühte listi kirja, et Pereabikeskuses on kaks õde, kes ootavad uut kodu ning ootab ja loodab, et ehk saabub varsti see teade, millest nad on õega nii kaua unistanud – et keegi on valmis kaks teismelist tüdrukut lapsendama! Saanud vastuse, et veel mitte, võtab Kristi kausist järgmise marmelaadikommi, pistab selle suhu ning hakkab siis samuti paela punuma.

Asenduskodust uuesti lastekodusse

Õed Karmen ja Kristi sattusid perekodusse juba päris pisikestena. Põhjuseks alkoholism ja vägivald peres. "Ükskord, kui vanemad jälle jõid ning omavahel tülli läksid, ronisid tüdrukud aknast välja ning jooksid Pereabikeskusesse," jutustab kasvataja. "Esimene kohtumine oli nendega küll väga kummaline, nad olid ikka täitsa metsikud lapsed, kes kasvatusest ei olnud midagi kuulnud," kirjeldab naine, kes on tüdrukutega pisikesest peale kokku puutunud. Kui vanemad kaineks said, tulid nad oma tütardele järele ning korraks oli rahu majas, kuid siis suri tüdrukute ema. Isa ei tulnud tüdrukutega toime ning neile leiti kiiresti asenduspere. Kahjuks ei läinud neil ka seal väga hästi. "Nimelt hakati ühte tüdrukutest peres eelistama ning teine sai endale "paha lapse" sildi külge, teda hakati pidevalt karistama. "Jõudsime psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga järeldusele, et need vanemad olidki seda tüüpi, kellel on vaja endale ohvreid. Otsustasime õdesid mitte lahutada ja nad koos siia tagasi tuua," ütleb kasvataja. Sellest ajast peale ongi tüdrukud elanud Pereabikeskuses. Nad peavad seda praegu oma päriskoduks ja suhtuvad sealsetesse kasvatajatesse kui oma vanematesse. Laste bioloogiline isa, kes on veel elus, ei soovi oma tütarde elus osaleda. Nüüd käib ta oma tütreid vaatamas vaid siis, kui Karmen ja Kristi on millegagi hakkama saanud ning talle trahv postkasti tuleb, kui plikad on kas suitsetamisega, alkoholi tarbimisega või bussis piletita sõiduga vahele jäänud.

Nüüd aga ootab tüdrukuid ja ka teisi Pereabikeskuses elavaid lapsi ees suur muudatus. Pereabikeskus, mis on neile palju aastaid tuge ja elamispinda pakkunud ning mida lapsed oma koduks peavad, suletakse selle aasta lõpus. Jõulud saavad lapsed veel oma praeguse "pere" ehk Pereabikeskuse töötajatega koos ära pidada, kuid juba uue aasta alguseks tuleb neil kolida võõrasse lastekodusse võõraste inimeste juurde.

Ma ei suuda selles majas enam olla!

Kasvataja sõnul oli aeg pärast sulgemisuudise saabumist väga raske. Pereabikeskuse töötajad olid liimist lahti ning Karmen ja Kristi, kes on muidu täitsa tavalised teismelised, muutusid siis täitsa pöörasteks. Kristi, kes on alati rahulikum ja korralikum olnud, pani uudist kuuldes jooksu. Hiljem naastes tunnistas ta kasvatajale, et ta lihtsalt ei suuda selles majas enam olla, sest kogu aeg tuleb nutt peale. Õde Karmen, kes ongi temperamentsem, vihastas nii, et hakkas kaste loopima, muutus väga konfliktseks ning ärritus iga väiksemagi asja peale.

"Ma ei kujuta ette, et ma ise peaksin lihtsalt kellegi tahte järgi vahetama oma elukohta, oma vanemate juurest ära kolima, ära minema nende juurest, kellega ma olen harjunud... " ohkab kasvataja. "Algul nad ütlesid, et nad ei lähe sinna, pigem põgenevad ära, lähevad puu alla, kuid siit ära ei koli, nüüd on nad õnneks natuke maha rahunenud," ütleb ta.

Lastekodusse ma ei lähe, pigem elan kuuse all!

Kristi aga teatab, suu endiselt komme täis, et tema ei kavatse endiselt lastekodusse minna! Lihtsalt ei kavatse ja kõik. Ka kuuse all olevat parem, väidab ta ja viskab pooleli jäänud punutise lauale. "Lastekodus on jubedad reeglid, seal on nii palju lapsi ja mulle ei meeldi, kui nii palju lapsi koos on!"

Hea, et vähemalt jõulud saab veel selles majas ära pidada. Kuid Kristi unistuste jõuluõhtu näeb muidugi hoopis teistsugune välja. "Tahan perega koos olla...Siin on ju kõik mingid suvakad koos, kellega ma korra kohtun ja siis lähevad nad jälle minema...oma pere on ikka kõige parem," räägib ta kiiresti ning käed käivad muudkui kommikausi vahet. Kasvataja tuleb ümber laua, kallistab Kristit ning ütleb, et nad ju üritavadki talle ja õele pere eest olla, tüdruku näole ilmub korraks naeratus, kuid siis toriseb ta: "Jaa, aga sa ajasid mu soengu sassi!"

Mina ei tea, mis neist edasi saab, tunnistab kasvataja, kui tüdrukud on koos sõbraga õue jooksnud. Lootus, et keegi nii suuri tüdrukuid lapsendada tahaks, on õhkõrn. Kuid ehk täituvad vähemalt tüdrukute jõulupuule kirja pandud soovid, et aasta lõpus ja jõuluajal saaks Karmen ja Kristi vähemalt nende väikestegi soovide täitumise üle rõõmu tunda.