Kahar kleidike

 (8)

050 051 052 Olen tüdruk Kommipoest… See, kes jultunult iiriskommi varastas… Siin on minu number. Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 14. Dets. 2000 14:05:54

Andreas Rõõm tutvuda, Lola. Seal poes oli palju inimesi ja olid Sina. Nagu mustvalge film, kus keegi astub äkki punases kleidis kaadrisse. Andreas. Saatja: +37256550055 Saadetud: 15. Dets. 2000 00:14:24

Andreas Kas preili Lola kohvipausile tuleb? Üritan Sind iiriskommiga võluda… Saatja: +37256550055 Saadetud: 15. Dets. 2000 15:28:28

Lola Olen koosolekul, kus ülemus on oma lobaga kõik inimesed ära tüüdanud. Ise ta muidugi naudib oma hääle kõla. Vabanen 17. 00. Töötan Siirupimajas. Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 15. Dets. 2000 15:32:47

Andreas Olen 17.00 Siirupimaja ees. Mul on kuldne (loe: iiriskommi värvi) Ford. Saatja: +37256550055 Saadetud: 15. Dets. 2000 15:35:01

Ma pole kunagi oma elus päevikut pidanud. Aga täna õhtul viisid mu jalad mind ise raamatupoodi ja ma ostsin endale lukustatava päeviku. Mitte et ma siin lillakassiniste kaante vahel sentimentaalitsema hakkaksin, aga vahel on hea sündmused üles tähendada.
Minu nimi on Lola.

Ma vajan vaikivat kaaslast, kes mind ära kuulaks ja mu saladustega ei uhkeldaks. Päevik on armas vaikiv seltsiline, kelle võib halvimal juhul ära põletada. Mõnd sõbrannat juba nii lihtsalt ahju ei viska… Kirjutasin siia üles paar sõnumit, mis ma Andreasega olen vahetanud. Me kohtusime päev tagasi juhuslikult Kommipoes. Khm… Tõtt öelda päris jaburas situatsioonis. Ma olin parasjagu ametis iiriskommi suhu pistmisega, kui müüja seda märkas ja mu läbi sõimas. Andreas, kes oli kõigele vaikivaks tunnistajaks, ulatas müüjale elegantselt sajakroonise ja ütles, et ta maksab selle iiriskommi kinni. Seejärel ütles ta mulle: «Kullake, lähme mõnda teise poodi, kus meie peale ei karjuta!» Sel ajal, kui ma heast meelest näost punaseks värvusin ja müüja õhku ahmis, nagu sabapidi veest välja tõmmatud kala, võttis ta mul käe alt kinni ja me jalutasime elegantselt poest välja. Kui ma sõnatult ta pikka kõhna kogu vaatasin, kritseldas ta mulle oma numbri ning lahkus sõnadega: «Mul on praegu väga kiire. Joome õige pea kohvi…».
Täna oli meie esimene kohting. Ta tuli mulle järele oma iiriskommivärvi (tegelikult küll kuldse) kaheukselise vanamoodsa Fordiga. Sõitsime läbi tuledes linna, ta küsis mu kohta kümneid küsimusi, ise ei vastanud ühelegi ja sõidutas mu seejärel jõe äärde. Jalutasime ringi ja ta võlus oma põhjatust taskust iiriskomme välja… Seejärel viis ta mind koju. Nagu tema, ei küsinud ka mina, millal järgmine kord kohtume.
Täna meenutasid mulle täpselt kolm meest teda. Kõigepealt rongijuht, kui ma hommikul tööle sõitsin, siis lillemüüja, kui ma töölt koju tulles emale alpikannipoti ostsin, ja lõpuks üks pangaröövel ajalehes, keda taga otsiti. Loomulikult polnud ükski neist tema… Mulle meeldib kohutavalt see must vallatlev juuksetukk, mis ta laubale langeb…
Alati, kui kedagi kohtan, hakkab mind paaniliselt huvitama, lausa jälitama küsimus: «Millal ta mu südame murrab?»
15. detsember. Lola

Andreas Reserveeriksin Sinu elust 18. detsembri õhtu. Kuidas jääb? Saatja: +37256550055 Saadetud: 15. Dets. 2000 20:30:22

Lola Minu 18. detsembri õhtule on märgitud: reserveeritud härra Salapärasele. Lola. Saatja: +37256550055 Saadetud: 15. Dets. 2000 20:33:22

Lola Aitäh õhtu eest. Kõik oli, nagu sina ütleksid, filmis. Ma vist väärtustangi ainult filmilikke hetki. Alates tänasest õhtust. Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 18.Dets. 2000 02:12:16

Andreas Sa olid vaimustav, Punapea. Loodan, et jõuan kord kõik Su tedretähed üle lugeda. Eriti meeldisid mulle tedretähtede sadu Sinu õlgadel. Maga hästi, Lola. Saatja: +37256550055 Saadetud: 18. Dets. 2000 02:17:18

Lola Ma ei saa und. Saatja: +37250051052 Saadetud: 18.Dets. 2000 02:22:26

Andreas Püüa magama jääda. Sul on homme tähtis päev. Kohtume Sinu või minu unenägudes. Saatja: +37256550055 Saadetud: 18. Dets. 2000 02:30:48

Selgub, et Andreas on kunstnik. Ta viis mind täna oma ateljeesse, näitas maale – peaaegu igal portreel elas üks musta peaga naine. Kui ta oli mind töödega tutvustanud, kinkis ta mulle musta kahara kleidi ja viis mind linna noobleimasse restorani tantsima.
Terve õhtu, mis ma temaga koos veetsin, oli mu pilk naelutatud tema musta juuksetukka, mis ta otsaesisel piruette võttis.
Teel koju, läbi tuledes linna, kui me kuulasime prantsuse shansoone, ei järgnenud mingit käehoidmist ja lahkudes ei saanud ma põsesuudlust, küll aga paki iiriskomme…
Ainuke asi, mis mind meeletult vaevab, on see musta peaga naine tema maalidel. Kes ta on? Kus ta on? Kes ta talle on?
17. detsember, Lola

Andreas Kuidas läks? Saatja: +37256550055 Saadetud: 18. Dets. 2000 16:31:13

Lola Neile meeldisid mu uued retseptid. Minu murakasiirup võetakse kasutusele. Roosiessents segatud murakasiirupiga teeb selle nende arvates inglite joogiks! Ma olen niiiii õnnelik! Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 18.Dets. 2000 17:12:07

Andreas Kas tähistame? Olen kaheksani ateljees. Võin Sulle siis koju järele tulla. Lähme näiteks Lagritsasse õhtusöögile? Saatja: +37256550055 Saadetud: 18. Dets. 2000 17:18:22

Lola Olen täna emaga kodus. Ta on kurb, et isa minu edust enam ei kuule. Aga homme on mul õhtu täiesti vaba. Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 18.Dets. 2000 17:25:16

Andreas Ole muidugi emaga. Sõidan homme viieks päevaks linnast ära. Kohtume siis pärast jõule. Saatja: +37256550055 Saadetud: 18. Dets. 2000 17:28:14

Lola Selgus, et emal on tegemist. Nii et see õhtusöök Lagritsas sobib väga hästi. Kuidas jääb? Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 18.Dets. 2000 17:37:18

Andreas Tulen 20.30 Sulle järele. Võta ema kaasa. Saatja: +37256550055 Saadetud: 18. Dets. 2000 17:40:40

Ma ei võtnud ema kaasa. Me õhtustasime väga vaikses restoranis, Andreas hiilgas mulle vaikides otsa vaatamisega. Muideks, tal on kollased silmad. Tema pilgus on tugev annus ükskõiksust, aga ma olen õppinud tema silmadest peidetud sõnumeid lugema. Neil hetkedel, kui ta arvab, et ma tema silmi ei näe, on need soojad ja helged, kuid kui ma tema pilku pikemalt sukeldun, tõmbab ta ükskõiksuse klapi ette, nagu kardaks, et ma temasse liialt kiindun. Hilja juba.
«Kui sa laps olid, kelleks sa saada tahtsid?» küsisin vaikust katkestades.
«Kui ma olin 5aastane, suri mu isa. Kui ma olin 15aastane, suri mu ema. Nädal pärast ema surma pidin ma üürivõla pärast korterist välja kolima. Ema matustele tuli vaid paar inimest, neist keegi ei nõustunud mind enda juurde elama võtma. Võtsin kodust kaasa vaid mõned soojemad riided ja paar väikest mälestuseset vanematest ning istusin esimese ettejuhtuva rongi peale. Mul polnud aimugi, kuhu sõita. Ainus, millele ma toetusin, oli usk imesse, mis minuga pidi juhtuma. Minu vastu sattus rongis istuma külma ja kalgi pilguga mees, kellel oli kaasas ülisõbralik krants. Mõtlesin meest ja koera vaadates, et siin küll ei pea paika ütlus, nagu oleks koer peremehe nägu ja tegu. Küsisin, mis koera nimi on.
«Ingušš,» vastas mees.

Me hakkasime vestlema ja mees küsis, kuhu ma teel olen. Rääkisin talle kõik ausalt ära. Mehe näos ei liikunud ükski närv. Kui me järgmisele jaamale lähenesime, küsis ta, kas vajan öömaja. Vastasin jaatavalt. Mees kutsus mind oma tagasihoidlikku majja, kus ta koos Ingušiga elas, ning andis mulle toa ja söögi. Tema vähestest juttudest mõistsin, et tegelikult oli ta sooja südamega, kellele olid paljud inimesed haiget teinud. Ja nii peitis mees oma lahkuse hoolikalt ükskõiksuse maski taha. Kuid Ingušš reetis ta – sõbralik koer oli ikkagi oma peremehe moodi.

Pärast nädalast tema juures peatumist andis mees mulle ühel õhtul 20 teemanti. Ta ütles, et saab seda teha vaid seepärast, et on oma elus tagasihoidlikult elanud. Ta manitses mind targasti talitama ja ütles, et võin 20 teemandist 200 kasvatada. Seejärel andis ta mulle mõista, et mul on aeg lahkuda. Talitasin targasti – sõitsin tagasi kodukohta, maksin üüri, lõpetasin kooli ja siis… Ei talitanud enam nii targasti… Nii et…» Andreas tõmbas hinge ja jõi lonksu veini. «Kui sa küsid minult, kelleks ma saada tahan, siis ma tahaksin kord saada just sama suureks inimeseks, kui see mees oli… Ta päästis mu elu…»
Teel restoranist tagasi kuulasime vaikust ja see polnud üldse ebameeldiv. Tema läheduses oli vaikusel teine tähendus. See oli justkui mõnus tekk, millesse end mähkida. Lahkudes ei saanud ma ei kallistust ega suudlust. «See kahar kleidike…» sõnas ta mulle, kui olin autost väljumas. «Las see olla asi, mis sulle alati mind meenutab!»
Jõulud lähenevad ja see teeb mind rahutuks.

18. detsember. Lola

On 24. detsember. Ta pole helistanud. Ilmselt istub selle mustade juustega naisega kuskil kuuse all… Miks on välja mõeldud, et jõulud on aeg, mil teineteisest hoolitakse? Kas selleks, et need, kellest ei hoolita, tunneksid ennast topelt üksikuna?

24. detsember. Lola

Andreas Häid pühi. Sinu kingitus ootab Sind minu juures jõulusoki sees. Sind tahaksin muidugi oma jõulusoki seest leida. Saatja: +37256550055 Saadetud: 25. Dets. 200014:16:42

Lola Aitäh. Soovin ka Sinule häid pühi. Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 25. Dets. 2000 14:18:44

Andreas Millal päkapikk võib Sulle oma kingi edasi anda? Saatja: +37256550055 Saadetud: 25. Dets. 2000 14:35:46

Lola Päkapikke pole olemas. +37250051052 Saadetud: 25. Dets. 2000 14:40:52

Tegelikult sõitis veel samal õhtul üks päkapikk mu maja ette ja andis kingituse – pisikese märssi meenutava musta riidest koti minu kahara kleidikese juurde... Me rääkisime õige pisut autos juttu ja siis sõitis ta minema. Ilmselt selle mustapäise naise juurde. Ma vihkan seda naist. Ja ennast. Ja oma kahtlusi.

25. detsember. Lola

Andreas Kas võtame uue aasta koos vastu? Saatja: +37256550055 Saadetud: 31. Dets. 2000 20:12:56

Lola Kõlab nagu muinasjutt. Muidugi!!! Lola. Saatja: +37250051052 Saadetud: 31. Dets. 2000 20:16:22

Andreas Tulen Sulle kella kümne ajal järele. Saatja: +37256550055 Saadetud: 31. Dets. 2000 20:16:14

Aga ta ei tulnud. Ei vanal aastal, mille ma nuttu tagasi hoides ära saatsin, ega uuel, millal ma pidevalt nutta tihkusin. Ma tundsin, kuidas neil jaanuaripäevil mu pilk töntsiks muutus. Kõndisin mitte midagi nägemata ringi ja kui mulle Siirupimajas «Parima uudistoote looja» tiitel anti, ei osanud ma peale tühja pilgu ja peanoogutuse neile midagi vastuseks anda.

Ma saatsin Andreasele sõnumeid, aga ei saanud mingit vastust. Olin veendunud, et pikkade mustade kiharatega naine on portreedelt tema tuppa astunud ja mina olen unustatud.

Ühel kevadpäeval tõin ma töölt paki vanu ajalehti, millega kodus ahjus tuld süüdata. Lehti pooleks rebides ja ahju visates, võpatasin. Mu pilk peatus suurel pealkirjal: «Pangaröövi kolmas osaline tabatud! 31. detsembril tabati Pöögilinnas kuu aega tagasi panka röövinud Thomas Loyd. Kõik pangaröövlid süüdistavad üksteist raha peitmises. Thomas Loyd väitis ülekuulamistel, et raha on kahe teise kaasosalise käes. Loyd varjas ennast oma hea sõbra, kunstnik Andreas Neumanni juures.»

Mu silm ei seletanud enam… Käed värisesid. Korraga voogasid minusse kergendus ja valu. Milline loll ma olin olnud! Ma olin armukadetsenud mustapäist naist, keda Andreas (nojah… Thomas) polnud kunagi maalinud. Ma olin loonud väljamõeldiste maailma, kus polnud silpigi tõde, ja sipelnud lootusetult mõrudes mõtetes.

Aga mis siis oli tõde? Tõde oli Andrease (minu jaoks jääb ta alati Andreaseks) pilgus, mis rääkis oma keelt. Ja tõde oli ajalehes…

Kuu aega on möödunud päevast, mil selgus, et olin lootusetult armunud pangaröövlisse…Täna tuli mu kodusel aadressil kiri. Sellel puudus saatja aadress ja kirja sisu oli esialgu arusaamatu:

«Kahar kleidike – mida sa endas küll peidad?»

Samal õhtul lõikasin ma musta kahara kledikese katki ja leidsin voodri seest pisikese salatasku 20 teemandiga. Leidnud kleidi seest salatasku, olin veendunud, et ka kotike kannab endas saladust. Ja nii see oligi. Riidest märsi voodris oli kiri:

«Armas Lola, nüüd, kui Sa seda kirja loed, on meie teed juba ammu lahus. See on minu hüvastijätukingitus Sinule. Kui targasti talitad, võid terve elu rahulikult elada ega pea enam kunagi iiriskomme näppama… Mäletad – 20 kivist võib saada 200…

Miski minus ütleb, et me ei kohtu enam. Tänu Sinule, armas Lola, sain selleks, kelleks olin kogu elu tahtnud saada. Sinu A.»

Lugesin just praegu esimesi ridu oma päevikust, kus ma rõõmustasin selle üle, et päevik ei saa mind kunagi reeta. Miskipärast ei mõelnud ma veel pool aastat tagasi võimalusele, et keegi võiks mu päeviku leida ja läbi lugeda.

Sestap – anna andeks, kallis päevik, aga ma pean kõrvetavatel leekidel laskma Sind näksida, närida ja endasse neelata…

Aga… Mälestused tantsisklevast mustast juuksetukast ja kollastest silmadest jäävad…

Ah jaa… Kulla päevik, seda pead Sa siiski teadma – eile leidsin ma Siirupimaja eest hulkuva koera, kes ennast igale möödujale kaasa püüdis sokutada. Nüüd on mul koer! Ta on pruunika traatis karvaga ja tema nimeks sai Ingušš.