Kai kolumn: ema jaoks oli minu pimedaks jäämine traagilisem kui minule endale

 (2)
Kai kolumn: ema jaoks oli minu pimedaks jäämine traagilisem kui minule endale
Foto: erakogu

Kai Kuusk on noor naine, kes on juba 10 aastat oma elust olnud pime. Põhjuseks lapsepõlves diagnoositud esimese astme diabeet. Kuid rõõmsameelsemat inimest kui Kai on raske leida. Oma elust koos oma juhtkoera Janeti ja elukaaslase Joosepiga pajatab Kai Naistekale kord kuus.

Kui ma umbes 10 aastat tagasi täiesti ootamatult jäädavalt pimedaks jäin, oli see minu ema jaoks üks valusamaid ja raskemaid perioode elus. Ma ei tea, kas ma ise ei adunud olukorra tõsidust, kuna püüdsin võtta päev korraga. Kui vaimselt väsitavad laserravisessioonid kõrvale jätta, kus ma aeg-ajalt murdusin ja muutusin natuke emotsionaalseks, siis mäletan, et üleüldisesse olukorda suhtusin ma küllaltki rahulikult ja positiivselt. Eriti nähes kogu seda valu ja muret, mida minu olukord emale põhjustas, siis tundsin teatavat kohustust muuta olukord ema jaoks lihtsamaks, üritades võib-olla isegi olukorda omalt poolt aeg-ajalt tiba positiivsemana näidata kui see tegelikkuses oli. Kurtsin vähem, üritasin leida positiivset ja ilmselt sealt minu edasine positiivne suhtumine pimedusse ja üleüldse ellu alguse saigi. See on ka üks põhjustest, miks ma ei mäleta toonast perioodi nii musta ja süngena.

Minu varasem kokkupuude musta huumoriga oli üsna vähene, kuid seda katsetasid minu peal mõned minu lähedased, kes julgesid seesugust huumorit ilmselt seepärast teha, kuna ma ei olnud oma olukorra pärast kibestunud. Must huumor haaras mind endasse ning tänaseks on see saanud endast kõnelemisel minu üheks lahutamatuks osaks, mis aitab oma olukorda päris hästi teistes toonides näha. Hiljem avastasin, et lisaks eneseirooniale aitab must huumor vähendada ka inimeste hirmu minuga suhtlemise ees, kes näiteks kardavad mind oma sõnavõttudega haavata (näiteks öeldes „Oi, näe!“, „Nägemist!“, „Vaata seda!“). Seega teen kohe üsna alguses mõne eneseiroonilise nalja ja inimesed tunnevad end tänu sellele märksa vabamalt ning suudavad hakata pimeduse taga nägema inimest.

Seotud lood:

Mõne inimese jaoks võib must huumor olla küünilisus, minu jaoks on see raskustega toimetuleku viis. Arvan, et see viis, kuidas ootamatult keerulisse olukorda sattunud inimene üritab hakkama saada ja olukorda teise nurga alt näha, peaks olema sügavalt tema enda isiklik valik ja otsus. Vähemalt senikaua, kuni see pole eluohtlik. Kõige hullem, mis saab juhtuda ootamatult pimedaks või ratastooli jäänud inimesega, on kibestunuks muutumine. Tihti kaasneb sellega lähedastele haiget tegemine, kas siis teadlikult või mitteteadlikult, mis muudab olukorra veelgi süngemaks. Kindlasti ei tohiks lähedased raskes olukorras inimesele väljendada seda, kuidas ta on neile kohustuseks, põhjustab neile rohket muret, stressi või muud taolist. Pikas perspektiivis oleks pigem kõigile osapooltele kasulikum, kui uude olukorda sattunud inimesele võimaldatakse maksimaalset iseseisvust. Näiteks selle asemel, et pimedat inimest käevangus absoluutselt igale poole kaasa tarida, võiks talle hoopis teha (linna)ruumi kirjeldust, mille läbi anname pimedale mingigi iseseisvuse – nii üksinda liikumisel kui ka siis, kui seal on võõrad, kes ei raatsi natuke teistsugusele inimesele appi tulla.

Ootamatult kurdiks, pimedaks või ratastooli jäänud inimese elus võib olla muudki positiivset. Paljud argitegevused, mis moodustasid varem igapäevase rutiini, pakuvad nüüd tõelist väljakutset ja nendega hakkama saamine pakub vägevuse tunnet - lastes tunda inimesel ennast taas iseseisvamana ja väärtuslikumana. Kindlasti pakub see ka teatavat eneseteostust, olles paljudele suurimaks lohutuseks. Poest kauba toomine võib nägija jaoks olla ülimalt lihtne ülesanne, kuid pimedana on see minu jaoks paras väljakutse. Ikka natuke põen, et kui ükskord juhtkoeraga poodi jõuan, kas leian inimese, kes aitaks mul õiged tooted leida, kas leian kassa üles, kas poest bussipeatusesse minnes püsib koer õigel rajal ja väldib eksitamist või kas bussipeatuses viibivad inimesed vastavad, kui küsin, mis buss ette sõitis.

Lisaksin siia ka ühe lihtsa, kuid vägagi hästi ilmestava loo sellest, mis väljendab teotahet ja uhkust väljakutse lahendamisel.

Tartus elades oli meie elu seatud nii, et Joosep käis kontoris tööl ja mina olin koertega kodus. Kuna Joosepi koeral on komme õues käies igasugust saasta sisse süüa, siis vahel läheb tal sellepärast kõht lahti ja ükskord nii juhtuski - keset päeva, siis kui olin üksinda kahe koeraga kodus. Joosepi koer hakkas ähkima ja jooksis pidevalt minu ja välisukse vahet. Sain koheselt aru, et koeral on ilmselt kõht lahti ja vajab kohest välja toimetamist, eriti veel seetõttu, et meil olid maas vaipkatted. Kuna aega polnud raisata, siis kärmelt panin plaani paika, mis muuhulgas sisaldas ka seda, et enne majast väljumist kinnitasin koera lintrihma ukselingi külge, et Python uksest väljudes mind kohe siruli ei tõmbaks.

Sättisin, kamandasin ja kantseldasin koerad kõrvale - üks vasakule ja teine paremale ning hakkasimegi liikuma. Pythonit hoidsin nii lühikese rihma otsas kui vähegi võimalik, et ta ei saaks äkilisi hüppeid teha ja kasutada inertsist tekkivat jõudu. Kuid sellegipoolest rebis ta looma jõuga. Üritasin rihmast teda tagasi enda kõrvale tõmmata, aga seda suhteliselt tulutult. Üritasin kogu selle sehkendamise vahel tunnetada Janeti liikumist, et saaksin aru, kus paiknen ja millal oleks õige aeg ära keerata. Vahepeal hüppas Python risti üle meie trajektoori, mis sundis mind ja Janetit peatuma. Siis hüppas teisele poole tagasi, siis tõmbas mind üle rantide, liiklusposti otsa, igasugu kõrvalistele teedele jne. Nii ma pusklesin ja jagelesin selle suslikuga korduvalt selle 200 meetrisel lõigul, kuid hakkama sain. Kui koju jõudsin, helistasin koheselt Joosepile ja teatasin uhkusega enda saavutusest. Joosep tunnustas mind ja andis mulle hüüdnime „lõvitaltsutaja”.

Põhimõtteliselt võib mulle väljastada professionaalse koerajalutaja kutsetunnistuse, sest no andkem mulle au - olles täiesti pime ja minna kahe koeraga välja, kellest üks on tõeliselt hullumeelne... Läbisin ma selle katse positiivselt (loe: jäin ellu), ainult pärast värises parem käsi 2,5 h suurest pingutamisest.

Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!