Kalev

 (8)

Sellest on nüüd peaaegu aasta kui Lee viimati maal käis. Jõuluhommikul ärgates ta teadis, et ta peab minema, mõte jõuluõhtu üksinda linnas, tekitas vastumeelsust.

Ao ema oli teda küll enda poole kuitsunud, kuid Lee teadis milliseks see õhtu võib kujuneda. Lee pani paar asja kotti, lasi koera autosse ja asus teele. Kohalejõudmiseks kulub kaks tundi maanteel sõitu ja pool tundi külavaheteed. Varem sai seda teed iga nädalavahetus sõidetud, olgu ilm milline tahes. Ao oli roolis alati rahulik, sõitis kiiresti, kuid kindlalt. Ka Lee viimased iseseisvad autosõidud on olnud pikemad ja ta ei karda enam. Peale õnnetust ei istunud Lee pikka aega rooli taha.

Suur lahmakas lund kukkus otse Lee jalgade ette, viivuks seisatades vaatas ta seljataha, kuid seal polnud kedagi. Lee kutsus koera, aga see oli juba kaugele puude vahele kadunud ja ajas ainult endale teadaolevaid jälgi ja jäljeajajaks Ao koera võtnud oligi, plaanides temaga kungi jahil käima hakata.

Oli hingematvalt ilus, kuigi hakkas juba hämarduma, jätkus siiski veel küllaldlaselt valgust. Kuused olid paksu valge vaiba all ja peened kased lausa lookas, kandmaks lumekasukat. Nädalapikkune tihe lumesadu oli kõike enese alla mattes ilma valgeks teinud.

Auto tuli jätta poe juurde sest tee oli kinni tuisanud ja ainult jalgsi pääses edasi. Lee tänas õnne,et oli end soojemalt riidesse pannud, nüüd selle lumes sumpamisega hakkas pisut palavgi. Metsavaheline tee tundus kuidagi pikemana, kuid ega seda jala polnud eriti käidudki, ikka autoga ja teinekord ratastega. Koer jooksis suure hooga Leest mööda nagu ta oleks midadagi näinud, tegi paar lõbusat haugatust ja punus siis otseteed maja poole. Lee kiirustas talle järele.

Aed oli lume alla mattunud, ainult noorte õunapuude ladvad paistsid hangest. Puud said kaks suve tagasi laadalt ostetud ja istutatud. Aiavärav oli lahti ja tee ukseni puhtaks roogitud. Lee tänas mõttes naabritädi, kuigi ta polnud oma tulekust kellelegi teatanud, tegi see, et keegi sinu peale mõtleb, südame soojaks. Lee pani värava kinni ja otsis võtit, et uks avada. Käed olid külmast kohmetunud ja lukk ei tahtnud esimese korraga kohe järgi anda, pika pusimise peale sai Lee luku lahti. Vastu lõi kerge pigi ja kopituse lõhn, maja oli kaua olnud kütmata. Lee tõmbas köögis kardinad ette ja süütas lambi, käis plõks ja pirn kustus. Tuli otsida küünlad. Küünalde võbisev leek pani varjud liikuma, mis tekitas tundenagu poleks ta üksi.

Leele meenusid viimased Aoga koosveedetud jõulud. Koos käidi metsas kitsedele toitu viimas. Maja ees olev kuusk sai ehteks kõik majas leiduvad vähegi sobivad esemed. Lee küpsetas piparkooke ja öösel käidi saunas.

Lee tegi pliidi alla tule ja pani vee kannuga pliidile. Need olid sisseharjunud liigutused, mida tehes mõtted omasoodu liikusid. Lee tõstis lauale teekannu ja kaks kruusi, iseenda tegevust nähes hakkas Lee nutma. Pisarad voolasid ja Lee ei püüdnudki neid takistada, vastupidi, ta lasi neil tulla ja tulla, tundes, et nii on kergem. Õnneks polnud neid ka vaja kellegi eest varjata ja läheduses polnud ühtegi tüütut lohutaja ja haletsejat, kelle eest ta oli oma kurbust pidanud kaua vaos hoidma. Igatsus Ao järgi. Alguses oli Lee Ao peale vihane, et ta niimoodi maha pidi jääma. Üksi, täiesti üksi.

Ao ei olnult Lee jaoks ainult abikaasa, vaid kõik mida üks inimene olla saab. Nad olid hingesugulased ja peale tema ei olnud Leel peaaegu kedagi nii lähedast. Mõte, et Aod enam ei ole tegi haiget. Igapäevarutiinis oli valu tuim ja tuikas vaikselt sügaval hinges, üksi jäädes mattis valu Lee enda alla, võttes viimsegi tahte.
Raske oli ennast millekski sundida. Kuid elu on julm ja nii paika pandud, et paigale jääda ei saa, sest kõik liigub koos ajaga, sina inertsist koos sellega. Valu muutub tasapisi tuimemaks ja igatsus väheneb ja siis tuleb tund, millal sa pead olukorraga leppima ja pöörama uue lehekülje.

Maja oli nende kahe jaoks olnud pühapaik, see tulek siia oli Leele kõige raskem. Kui maja sai aastate eest ostetud, siis unistasid nad mõlemad vanadusepõlvest just siin, metsade keskel, kaugel linnamürast ja inimestest. Just see pidi olema koht nende laste- ja lastelaste jaoks, mõnus ja turvaline.

Turvatunne oli see, mida Lee praegu kõige rohkem vajas, kuid seda ei tahtnud ta enesele kuidagi tunnistada. Soov oli alateadvuses olemas.

Lee oleks nagu unest ärganud, külm oli. Tuli oli pliidi all kustunud. Naine pühkis näolt pisarad, võttis nagist kasuka ja läks välja, et kuurist mõned puud tuua. Kuur oli puid poolenesti täis kõik ilusti virna laotud. Võtnud sületäie hakkas ta maja poole tagasi minema, siis aga kuulis eemalt koerte haukumist.
Leele tuli meelde, et koer oli pikka aega kadunud, ju tal nüüd kõht tühi ja kodutee meeles. Trepile jõudes kuulis Lee kriuksuvaid samme. Ta nägi eemal hämaruses kedagi tulemas, värav paiskus lahti ja kaks koera jooksid väravast sisse, nende järel tuli meesterahvas, tõmbas enda järgi värava kinni ja astus maja poole.
“Tere õhtust.”
“Tere” vastas Lee.
“Andke ma võtan need puud ja viin tuppa, need on rasked” ütles mees ja haaras sületäie, ning astus majja. Koerad jooksid talle järele. Lee jäi hetkeks trepile seisma, ta tundis kuidas nina ja põsed nutmisest punetasid, võttis peotäie lund ja tõmbas üle näo. Kui ta majja astus oli mees juba tuppa läinud ja tegi kaminasse tuld, puud ei tahtnud kuidagi põlema minna. Lee seisis uksel ja vaatas kamina ees kummarduvat meest. Ka Ao oli samamoodi ühele põlvele toetudes tuld teinud.

“Teil on siin kole külm, oleks ma teadnud, et tulete oleks maja soojaks kütnud” ütles mees nii iseenesest mõistetavalt nagu see oleks tema kohustus. Tuli läks põlema ja mees tõusis püsti. Ta oli pikk, pikem kui algul paistis, päevitunud jume ja heledate juustega. Tal olid ilusad, pigem omapärased näojooned. Sooja naeratuse saatel ulatas ta käe.

“Minu nimi on Kalev, ja teie olete Lee, ma tean seda Marta käest.” Marta oli Lee naabritädi kõrvalt talust. “Kas Marta tädi saatis teid “küsis Lee, käepigistuse vastu võttes. Käsi oli suur ja soe ja Lee väike käsi lausa kadus sellesse.
“Ei, tegelikult tulin ma vaatama, kas kõik on ikka korras. Marta-tädi palus mul ka teie majal silm peal hoida, kui ma siin käin. Ta tervis on kehvavõitu ja tütar viis ta linna enda juurde, mina aga käin siin teinekord, nii paari kolme kuu tagant kui töö lubab.”

Kalev seisis ja vaatas Leed oma sügavhallide silmadega. Vaatamata sellele, et mees oli täiesti võõras tundus Leele nagu nad oleksid teineteist tundnud juba väga ammu. Mehest hoovas rahu ja turvatunnet. Tema olekus oli midagi ürgset ja loomulikku. Leel ei tekkinud mingisugust kahtluse ega hirmu tunnet. Pigem vastupidi, alateadlik usaldus.
“Kas te jääte kauaks” küsis mees ja asutas ukse poole “ma lähen toon veel mõned puud ja teen ka pliidi alla tule, muidu külmute siin hommikuks täitsa ära.”
“Ei jää kauaks, sõidan homme linna tagasi” ütles Lee ja istus kamina ette. Mõne aja pärast oli Kalev suure puukuhilaga tagasi, ta viskas kaminasse veel mõned halud ja läks kööki.

“Teil jäi vist teejoomine pooleli, vesi on nüüd küll jahtunud, aga kohe soojendame.” Mehe hääldus oli kuidagi mahe ja pehme, tundus et eesti keel ei olnud tema igapäeva keel. Lee tuli kööki, istus laua äärde ja keris jalad enda alla toolile, see oli tema lemmik asend, nii meeldis talle istuda ja vaadata teiste tegemisi, kes nad ka ei olnud.

“Ma olen Martale kaugelt sugulane,” rääkis mees edasi” ta ehk on teile kunagi minust rääkinud. Teist Lee räägib Marta küll alatasa.”

Leele meenusid need mõnusad istumised Marta väikeses köögis. Meenus kohvi mõrkjas maitse ja Marta ühtlaselt tasane jutuvulin aegadest, mis temale armsad. Ta püüdis meenutada midagi naabritädi mälestustest, vist oli Marta tõesti maininud oma sugulasi kaugel Austraalias, kuid mäletamistmööda ei suhelnud nad eriti.
“ Kas teie olete see sugulane Austraaliast?”
“ Just, seal ma elasin, aga nüüd elan juba aasta Londonis ja olen päris tihedalt ka Eestis käinud, kõige rohkem vist selle koha pärast siin, vaikuse ja rahu ja looduse pärast. Kuna Marta lapsed maal eriti käia ei taha, siis palus ta mul siin silma peal hoida ja mul on ka luba siia alati tulla kui tahan” ütles Kalev võttis kannu pliidilt ja valas vee kruusidesse, “kas üks lusikatäis suhkrut?” Lee raputas pead ja Kalev ulatas talle kruusi aurava teega.

“Võtsin ka endale teie lahkel loal” haaras mees kruusi ja istus pliidi ette pingile.
“Kuulge, aga miks me ei võiks hoopis minu poole minna, seal tuba soe ja mul jäi liha ahju valmima, üksi ongi kuidagi igav süüa” pani Kalev ette “kui kõht täis, tulete tagasi ja siis on ehk siin juba ka soe.” Vaatamata naise kõhklevale olekule haaras Kalev nagist Lee kasuka. Kutse tuli ootamatult ja Lee oleks tahnud ära öelda, kuid oli midagi, mis sundis teda kaasa minema, mõte jälle üksi jääda ei tundunud enam kuigi meeldiv.

Veel külmemaks oli läinud, lumi kriuksus jalgade all ja kuu heitis kummalist valgust pannes lume kohati sätendama. Tähed taevas vilkusid ja kohati kattis neid külmaloor. Just sellises taevas peaksid tantsima virmalised, külmas ja karges öös.

“Virmalisi siin vist ei näe” ütles Kalev nagu oleks ta Lee mõtteid lugenud “Lapimaal lamavad jaapani turistid tundide kaupa sellili lumehanges, et virmalisi näha.”

Mees avas ukse, majast hoovas soojust ja meeldivaid vürtsikaid lõhnu, mis tuletasid mõlemale tulijale tühja kõhtu meelde.
“Kohe saab süüa” ütles Kalev aidates Leel kasuka seljast juhtis naise elutuppa.
“Kas ma saan kuidagi aidata” küsis Lee ja tundis ennast pisut kohmetuna.
“Kõik jääb minu hooleks, teie aga istuge ja tundke ennast mugavalt.” Kalev kadus kööki ja oli hetke pärast tagasi pudeli veini ja klaasidega.
“Loodan, et punane vein sobib,” korkis ta pudeli lahti ja valas klaasidesse. Ulatades klaasi naise poole küsis ta” kas me võime nüüd äkki sina peale üle minna?”
“jah võime küll” polnud Leel selle vastu midagi. Kiiresti ja vilunult kattis mees laua, ning nad asusid sööma. Toit oli eksootiline, aga maitsev.
“Kuidas meeldib?” küsis mees ja kallas veini juurde.
“Jah, isegi väga, kuigi ei sarnane eesti traditsioonilisele- sealiha ja hapukapsad- kohe kuidagi. Kas see on austraalia jõulutoit?” Lee tundis kuidas veini ja hea toidu koosmõjul ta enesetunne paranes.
“Ei austraalia toit see pole ja kahjuks pean tunnistama, et austraalias ei osata eriti hästi toite valmistada. See retsept on hoopis aafrikast ja liha on sealiha. Originaalis küpsetatakse seda toitu kuuma liiva sees, kuna mul kuum liiva kusagilt võtta polnud tegin tädi Marta ahjus. Kas soovid veel.”
“Oi ei, suur tänu aga ma olen nüüd küll lõhkemiseni täis.”
“Siis on hästi” ütles Kalev. Kui Lee tahtis hakata lauda koristama, keelas mees selle tegevuse ja palus tal hoopis diivanile istuda. Ta tõmbas madala laua diivani ette. Laual olid kuivatatud puuviljad, pähklid ja veel mingid maiustused. Kalev kallas klaasidesse meevärvilist jooki, “maitse ja arva ära mis see on?” Maitse oli algul kirbe, kuid muutus meeldivalt magusaks ja lõhn oli meeldiv.

“See on meepuskar, mille kinkis mulle üks kohalik mesinik, see on päris kange.” Nad istusid veidi aega vaikides ja lihtsalt nautisid hetke.
“Lee, kas sa tahaksid praegu reisima minna” küsis Kalev ootamatult. Lee vaatas mehe naeratavatesse silmadesse “ja miks ka mitte” ütles ta, tundes põnevust, mis edasi tuleb.

“Ma nimelt olen viimase paari aasta jooksul tööasjus päris paljudes huvitavates kohtades käinud, olen erialalt geograaf ja teen kaastööd National Geografikule, see on ajakiri, mida sa kindlasti tead” Lee noogutas” ja nii olen ma sattunud maailma eri nurkadesse.
Ma jumaldan mägesid ja vähemalt kord aastas püüan neist mõne otsa ronida. Olen need filmid oma reisidel teinud, aga aega neid vaadata eriti pole, kui sa aga oled nõus mulle seltsi pakkuma ja sul igav ei hakka siis asume teele.”
Kalev tõi teiset toast oma sülearvuti ja seadis end Lee kõrvale. Lee ei saanudki aru millal film ja unenägu ühinesid, ilusad looduspildid ja Kalevi vaikne jutustus nende juurde, kindlasti ka joovastavad joogid, mis rammestasid ja uinutasid Lee une ja ärkveloleku piirile, ta tundis veel, kuidas mees talle teki peale pani ja teda õrnalt laubale suudles ja siis ta juba magas, sügavat ja rahulikku und.